Eneseanalüüs nädal I

Mis toimus?

Esimesel “päris”praktikanädalal käisin ma tegelikult vaatluspraktikat tegemas, kuna varasemalt ei olnud see võimalik. Samal ajal saime HT-ga veidi räägitud ka minu praktika tegevustest. Lisaks sellistele väiksematele jooksvatele tegevustele on minu ülesandeks algklasside õpetajatele koolituse tegemine.

Kuna järgneval nädalal pidi HT koolitusel olema, siis leppisime kokku, et ma annan ise tema asemel 10. klassile informaatika tundi. Seal koolis on informaatika tunnid 5. klassis ja 10. klassis. Vaatluspraktika päeval, tema tunni lõpus, küsisin õpilastelt, mis teema neid huvitaks ning plaani sai võetud väike videotöötlus. Ootan igatahes huviga. Samuti on see mulle uueks kogemuseks, kuna kõik õpetajana töötatud aastad olen veetnud väikeses maakoolis, suure klassi ees pole olnud. Veidi pelgan seda, et aega on ainult 1 tund, õpilasi palju, klass on pikk ja viimased õpilased jäävad õpetajast väga kaugele. Kas ma suudan seda klassi hallata nii, et kõik jõuavad/tahavad kaasa teha

Kaks nädalat tagasi kutsus HITSA  õpetajaid osalema “ProgeTiigri digitaalse õppevara kogumiku“ koolituste läbiviijate konkursil. Minul läks “lambike põlema”: kui hea võimalus oleks see praktika tegemiseks? Ma ei ole varasemalt ametlikult kedagi koolitanud, kuid huvi on suur, antud koolitused on aga avatud kõikidele õpetajatele. Minu arvates väga hea võimalus.

Esimesel nädalal leppisin ka oma koolis direktoriga kokku õpetajatele koolituse korraldamise. Praeguste plaanide kohaselt saab see toimuma eeloleval vaheajal. Teemaks on BeeBotide ja MakeyMakeyde kasutamine ainetundides, lisaks veidi muud ka. Kahjuks mulle jäi mulje, et mõned õpetajad ei ole väga vaimustuses, et peavad vaheajal veel ühe päeva koolimajas olema (lisaks sellele, et digi=paha, oma tundides uute võimaluste kasutamine = liiga palju lisatööd jne). Loodan ma sellele, et kui nad näevad, mis võimalusi antud seadmed pakuvad, siis äkki mõnel õpetajal siiski tekib soov/tahtmine/nägemus selle kasutamiseks.

Mis edasi?

Edasiseks plaaniks on kokku panna materjal informaatika tunniks, mis oleks piisavalt lihtne, kuid ülevaatlik ja 45 minutiga tehtav.

Samuti hakkan plaanima enda kooli õpetajate koolitust ning pean uurima, mida õpetajad ise lisaks tahaksid õppida.

 

Advertisements
Categories: HT praktika | Leave a comment

Vaatluspraktika analüüs

Koht

Vaatluspraktika tegin Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, kus teen ka oma tööpraktika.

Sealne haridustehnoloog töötab poole kohaga. Vaatluspäeva sisse mahtus õpetajatele vajaliku tehnika viimine, informaatika tunni andmine, ühe koolituse tarvis kiirkoosoleku pidamine ja projektori juhtme ühendamine arvutiga.

HT rollid

Sealne HT tegeleb kooli kodulehe haldamise, õpetajate abistamise ja koolitamisega ning juhtkonnaga koos kooli IT valdkonna arendamisega. Õpetajad seal koolis pigem tahavad tehnilist abi, kui et nõustamist, mida võiks tundides kasutada. HT hinnangul on kooli õpetajate digivahendite kasutamine rahuldav: on neid, kes teevad seda usinasti ja neid, kes pigem mitte. Algklasside üks õpetajatest õpib Haapsalu Kolledžis haridustehnoloogiat, seega selle kooliastme õpetajad tegutsevad pigem omaette ja kooli HT käib pigem neile seadmeid viimas ja näitamas, kuhu nupule vajutada.

Umbes korra veerandis teeb HT õpetajatele ka koolitusi, millest võtab osa ligi kolmveerand õpetajatest.

Juhtkonnaga koostöös aitab HT seadmeid muretseda. Kool osaleb “Digiajastu haridusjuhi” koolitusel, mille meeskonda vaadeldav HT ka kuulub.

Vaatluspäeval toimuski selle meeskonna koosolek, kus arutati üleval nimetatud koolituse kodutöö ülesandeid. Väga huvitav oli kuulata, kuidas erinevad liikmed kooli hetkeolukorda ja tulevikku näevad. Üldiselt on nägemus üks, kuid vaidlemist/arutamist oli omajagu.

Õpikeskkonnad, vahendid, süsteemid

Informaatika tunde andes kasutab sealne HT Moodle’it. Kogu koolipere kasutab väga palju Google Drive’i võimalusi, ka kõigi õpetajate töökavad on ühises kaustas (vaatamisõigusega loomulikult). Olemas on ka siseveeb, kuid seda mingil põhjusel väga ei kasutata. Oma töös kasutab HT Delli dokitavat sülearvutit, millised on ka arvutiklassides (2 tk).

Mõtteid

Viibides toimunud koosolekul oli mul võimalus ka õppealajuhatajaga rääkida. Nii nagu arvata oli, on tema nägemus õpetajate digipädevustest ja tundides IKT võimaluste kasutamise rohkusest positiivsem kui HT oma. Jutu käigu ütles ta, et õpetaja, kelle tund on piisavalt huvitav, ei peagi IKT võimalusi oma tundides kasutama. Mind see teatud mõttes üllatas. Olen ise sama kooli vilistlane ning jutt läks konkreetsele kirjanduse õpetajale, kelle tunnid olid/on alati huvitavad, palju arutamist ja rühmatöid. Õppealajuhtaja arvamuse kohaselt on digivõimalused “päästerõngaks” igavatele tundidele. Ilmselt polnud nad HT-ga sellest väga rääkinud, kuna ka tema näis üllatunud. Ma loomulikult nõustusin, et alati ei peagi neid vahendeid tunnis kasutama: igavat tundi/õpetajat ei pruugi ka see päästa. Kui aga iga aineõpetaja kohustuseks on õpilaste digipädevusi suurendada, siis võib digivõimalusi kasutada ka kodutööde puhul. Nii ei “solgitaks” niigi korralikku tundi, kuid siiski arendataks õpilaste digioskusi. Sellega ta nõustus.

Kuidas hindan ennast ja oma haridustehnoloogilisi pädevusi võrreldes eelpraktikal kogetuga?

Kindlasti on mul väga suur arenemisruum. Vaadeldud HT on väga pikalt töötanud koolides IT valdkonnas, maakonna õpetajatele on tema, kui koolitaja, nimi tuttav. Sealses koolis tundus päris keeruline seda tööd teha, kuna õpetajaid palju ja igaüks juskui nokitseb kuskil omaette. Võibolla on see mulje petlik ning hiljem praktiga käigus muutub. Enesekiituseks võin öelda, et erinevate õpikeskkondadega olen hetkel paremini kursis ning sain talle mõnda tutvustada, kuna ta ei ole kindel, kas tahab oma informaatika kursust Moodle’is jätkata.

Categories: HT praktika | Leave a comment

6. Õppematerjalide koostamise protsess ja kvaliteet

Valisin hindamiseks Signe koostatud õppematerjali. Hindamistabelisse lisasin ka paar kommentaari selgituseks.

Kokkuvõtlikult ütleks, et materjal oli väga huvitav, lihtsalt arusaadav ja loogiline. Paar puudujääki esinesid, kuid üldmulje on väga hea. Veidi häris, et navigeerida ei saanud. Kindlasti sain aga targemaks 🙂

Link ülesandele

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | 2 Comments

Situatiivne kogemuslik õppimine

Link ülesandele

Situatiivses mängus/õpikeskkonnas tuleb õppijatel leida lahendusi noortega seotud keerulistele ühiskondlikele probleemidele. Kaheksa gruppi peavad tegema koostööd, et lahendada probleeme nagu teismeliste rasedus, antisotsiaalne käitumine, töötus ja narkootikumide tarvitamine. Meeskonnad peavad tegema kindlaks antud probleemide tekkepõhjused ja leidma positiivseid lahendeid. Tulemuste mõjutamine käib läbi rahaliste vahendite investeerimise või ostmise/müümise läbi. Grupid ei võistle omavahel, parema tulemuse saavutamiseks tuleb teha koostööd.

Mängu mängitakse klassiruumis terve klassiga korraga või individuaalselt (8 õpilast). Mängu keskkond on kuvatud projektoriga seinale. Õpilased peavad rühmatööna jõudma otsusteni ja õpetaja sisestab need keskkonda seega mäng ei ole mõeldud arendama õpilaste arvutikasutusoskust vaid koostööd. Õpilased täidavad töölehti ja õpetaja sisestab info arvutisse. Õpetaja on vajadusel toetav, samas ka kontrolliv suunaja. Õppijad saavad tulemustest tagasisidet nii mängu kestel, kui ka lõpus. Simulatsioon on jagatud kolme aastasesse tsüklisse. Ühe tsükli läbimisel läbitakse kolm faasi  planeeri -> tegutse -> järelda (plan -> do -> review).

 

Mängukirjeldus (Demo baasil)

Planeeri (Plan):  5 min

Õpetaja poolt õpperuumi kuvataval väljamõeldud piirkonna kaardil on näha parajasti aktuaalsed probleemid kogukonnas (kuritegevus, vaesus, töötus jne) Mängijad saavad ülevaate probleemistikust.

Nüüd tuleb uurida probleeme täpsemalt.

Esialgsel visuaalsel skeemil (Score screen) on näha  numbrilised hinnangud erinevatele teemaga seotud aspektidele ja nende koosmõju üldisele olukorrale. See aitab õppijatel planeerida edasisi tegevusi. Üldpunktisumma leitakse viie võtmeelemendi alamteemade punktisummadest.

Võtmeelemendid skeemil on: saavutusrõõm ja rahulolu, turvaline käitumine, tervislikkus, positiivne osalus ühiskonnas ja majanduslik heaolu.

Kui hetkeolukorra ülevaade on saadud, tuleb gruppidel tutvuda oma valdkonna raportitega. Raportites on ära toodud (graafiliselt mänguekraanil) mingi tegevuse põhjus-tagajärg seosed antud kontekstis. Meeskonnad peavad nüüd panema paika prioriteedid edasisteks otsusteks ja tegevusteks.

 

Tegutse (Do):  15 min

Ostud/hanked

Igal grupil on võimalik ostude/hangete tabelis sooritada vajalikud investeeringud või ostud oma valdkonna piires. Eelarve suurus on ette antud. Tegevus tuleb kooskõlastada teiste gruppidega. Kui kõik grupid on oma otsused teinud, peavad nad sellest teada andma õpetajale, kes sisestab info programmi. Meeskonnad peavad sealjuures suuliselt põhjendama oma valikuid.

Õpetaja kontrollib tempot ja kui vajalikud muudatused on tehtud, viib mängu järgmisele ringile (aastasse). Programm viib muudatused sisse, teeb ümberarvutused ja näitab tulemust (aasta möödudes)

 

Järeldused (Review): 5 min

Nüüd on võimalik pöörduda uuesti skeemi juurde, kus on näha punktisumma. Iga aspekti mõju punktisummana näidatakse skaalal 0-10. Visuaalse lihtsuse eesmärgil on sekkumist vajavad kohad märgistatud kolme eri värviga punane – vajab sekkumist, oranž – vajab osaliselt sekkumist ka roheline – sekkumist ei vaja. Kõik meeskonnad saavad nüüd näha oma otsuste mõju ja koos selle üle arutleda. Mis töötas hästi? Mis läks halvasti?

Et saada rohkem infot edasisteks otsusteks, tuleb nüüd heita pilk uuendatud raportitele.

Ring hakkab otsast peale.

Õpilased analüüsivad eelnevate otsuste mõju, teevad uued otsused jne. Mängus “Young People First” on võimalik läbida kolm ringi ja nii iga korraga parandada tulemust.

 

Kokkuvõtteks

Tänapäeva kiirelt tagasisidet pakkuvate ja individuaalset osalust võimaldavate mängudega harjunud õppijale võib tunduda selline arvutikasutus vanamoeline. Võib tunduda, et ühe inimese poolt juhitud/sisestatud ja ekraanil kuvatav arvutimäng viib meid tagasi frontaalõppe juurde. Games-ED mängud on oskuslikult disainitud just silmast-silma suhtlemisele ja ühistööle. Arvutiprogramm annab lihtsalt võimaluse saada kiirelt graafilist tagasisidet ja näha valmisarvutatud tulemust üldistatud kujul. Seega on tegemist kinnise süsteemiga, mille sisu ja toimivust kasutajad (juhendaja või õpilased ise) muuta ei saa. Otsuste tegemine ja hilisem analüüs on jäetud mängijatele.

 

Eelnevaga seoses tekib küsimus, kas programmis paika seatud mõju-suhted kehtivad ka veel aastaid peale programmi loomist. Võib ju arvata, et noorte probleemid on igal ajastul enamvähem samad, kuid arvan siiski, et kõik noortega seonduv on ühiskonnas kiiremalt muutuv, kui ühiskond tervikuna. Seega tuleks mängu pidevalt uuendada ja sisse tuua aktuaalseid teemasid.

 

Kuna tegemist on noorte probleemidele lahendusi pakkuva mänguga, siis algatab õppimise soov teada saada ja tegeleda olukorra parandamisega. Mäng vastab uurimusliku õppe tunnustele: 1) ettevalmistus lahenduse loomiseks e. probleemi määratlemine; 2) lahendusstrateegia väljatöötamine; 3) valitud strateegia rakendamine lahenduse leidmiseks; 4) genereeritud lahenduse hindamine. (Pata, 2016)

 

Mängu “Young People First” võib vaadelda ka kui konstruktivistlikku õpikeskkonda. Konstruktivistliku õpikeskkonna karakteristikutest esinevad mängus: autentsed ülesandeid tähendust omavas kontekstis, tegelikkusele sarnanev juhtumipõhine õppimine, kogemuse väljendamise, reflektsiooni toetamine, üheskoos teadmiste konstrueerimine ja ühisele seisukohale jõudmine, mitte tunnustuse nimel võistlemine.

Mängijad seisavad komplektsete probleemide ees, näiteks diagnoosimise ja lahenduse pakkumise probleemid ja  strateegilist tegutsemist eeldavad probleemid. (Pata 2016)

 

 

Pata, Kai (2016). Situatiivne ja kogemuslik õppimine. Loetud aadressil https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/4loeng2016.pdf

Categories: Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon | Leave a comment

Sotsiaal-kultuuriline õppimine digitehnoloogiaga

Link ülesandele

Valisin LePlannerist õpistsenaariumi, kus õpitakse katapuldi tegemist.

 

Tunni kirjeldus

Tunnis arutletakse kõigepealt katapuldi ajaloo kohta, milleks seda vaja oli ning milline võiks selle ehitus olla. Seejärel jagunevad õpilased gruppidesse ning nende ülesandeks on laual olevatest materjalidest ise katapult ehitada, peale mida oma valminud töid klassile ehitatakse. Alles seejärel vaadatakse koos videot, milline üks katapult välja näeb. Siis saavad õpilased ülesande grupiga teha samasugune katapult nagu videos ja see ka ära kaunistada. Kui katapult valmis, peab grupp välja mõtlema ühe küsimuse/ülesande, mida antud teema kohta esitada saaks ning selle teisele grupile lahendamiseks andma. Ülesanded lahendatakse ning tunni lõpus kontrollitakse teadmiste omandamist küsimustikuga.

 

Seos sotsiaal-kultuurilise õppimisega

Sotsiaalse konstruktivismi järgi toimub õppimine eelkõige läbi ühistegevuse, kus õppija saab toetuda kaaslaste teadmistele ja läbi selle luua uued teadmised ka endale.

Minu valitud õpistsenaariumis toimub kollaboratiivne õppimine, kuna õpilased peavad koos välja mõtlema, kuidas ühte katapulti ehitada. Koos arutledes ja katsetades jõutakse koos mingisuguse tulemuseni. Kooperatiivsus siin väga kõne alla ei tule, kuna ülesanne on ei koosne erinevatest osadest, mida saaks õpilaste vahel ära jagada. See muidugi ei välista seda – õpilased võivad ise jaotada oma töö ülesanded, nt üks teeb joonise, teine paneb töövahendid õigesse järjekorda ja kolmas paneb aparaadi kokku.

Ka hiljem, kui õpilased teevad uue katapuldi video järgi, saab tegemist olla nii kollaboratiivse kui ka kooperatiivse õppimisega.

Tegevusteooria järgi on subjektiks õpilaste grupp, objektiks on on katapuldi ehitamise ülesanne, tööriistadeks laual olevad vahendid ning õpilaste senised teadmised, tegevuse tulemiks valminud katapult.

Categories: Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon | Leave a comment

Kodutöö

Õpetajale saaks meile antud andmete põhjal anda teada kommenteerivate õpilaste arvu. Õpetaja võiks saada tagasisidet oma kursuse iga peatüki kohta, et näha, kas kommenteerimiste arv järjest tõuseb või mitte.

Mille jaoks on vajalikud?

  • õpetajal võib näiteks olla hüpotees, et kursuse alguses ollakse vähem aktiivsed ja hiljem, kui ollakse juba harjunud, siis kommenteerimiste arv tõuseb.
  • teiseks võiks selle järgi hinnata, millised teemad/peatükid on õpilastele paeluvamad/huvitavamad/tekitavad rohkem arutelusid.

 

Categories: Õpianalüütika | Leave a comment

Magistritöö sissejuhatus

Minu magistritöö sissejuhatus asub siin.

Link ülesandele.

Categories: Magistritöö seminar I | Leave a comment

5. Õppematerjalide autoriõigus

Link ülesandele

Autoriõigused – teema, millega olen läbi erinevate koolituste ja ka läbitavate ainetega seoses päris palju kokku puutunud. Kuid ei saa väita, et kõik kristallselge oleks. Ikkagi pean ma aeg-ajalt näpuga järge ajama, et kuidas see asi nüüd täpselt käib.

Oma rühmatööga seoses me kasutame väga vähe teiste koostatud materjali. Kuna hetkel see materjal veel täielikult valmis ei ole, siis polegi mul väga midagi lisada. Kindlasti kasutame vistutamist, millega autoriõiguste aspekt on veidi lihtsam.

Kirjutan hoopis  veidi sellest, millega siiani olen kokku puutunud nii oma töös kui ka õpingutel.

Töö

Oma tööga seoses olen ma loonud päris palju selliseid töölehti, mänge jms, kus olen kasutanud internetist leitud illustreerivat materjali. Kuigi need materjalid on mul klassisiseseks kasutamiseks, olen püüdnud siiski kasutada avatud sisulitsentsidega materjali, lihtsalt, et see harjumus oleks mul küljes. Ja loodan, et ka õpilastele jäävad need viited silma. Arvutiõpetuses räägin alati neile üle, et kui nad tahavad oma loodud materjale kuskil internetis jagada, siis peavad nad kindlasti autoriõigusi jälgima. Eks see keeruline teema õpilaste jaoks veel ole, kuid pidevalt korrates jääb midagi kindlasti kõrvade vahele. Igatahes oma õppematerjale koostades juhtub siiski, et litsentsi alusel otsides leiab sobivat materjali väga vähe ning siis tuleb kasutada saadaolevat mõistlikus mahus. See on ka põhjus, miks minu koostatud materjali kuskilt internetist ei leia. Mul ei ole lisaaega, et tunnis kasutatav materjal nii põhjalikult valmis teha, et selles ühtegi autoriõigustega vastuolu ei tekiks. Palju lihtsam ja kiirem on oma materjal kokku panna, kasutada neid pilte, mida vaja ja seda materjali mitte jagada. Sel viisil ei saa ju ühtegi probleemi tekkida.

Kuna üldiselt vajan vaid pildimaterjali, siis peamiselt kasutan erinevaid otsingumoototoreid ning filtreerin sisu järgi. Alustan lihtsalt Attributionist ning liigun siis spetsiaalsemate poole. Lisaks Google’ile, kasutan tihti ka Fickersit ja Wikimedia Commonsit.

Lisaks pean ütlema, et väga paljud õpetajad ei tea autoriõigustest midagi. Teavad seda sõna, selle tähendust, aga rohkem väga mitte. Aeg ajalt ikka kuulen, kuidas “… muudame siin pildil paar asja ära ja käib küll!”. Ja kui ma natuke hakkan seletama, miks nende õiguste järgmine oluline on, siis tundub mu jutt juuksekarva lõhki ajamisena. Ja ma ei räägi hetkel oma klassi jaoks koostatud materjalis, vaid laiemale seltskonnale avaldatud materjalist. Usun, et see on teema, millega tuleb veel päris palju tegeleda.

Õpingud

Minu suurimaks probleemiks on sobiva pildimaterjali leidmine blogiülesannete juurde. Iseenesest on ju tegemist haridusliku eesmärgiga, kuid samas jällegi täiesti avalikult kättesaadavate postitustega. Seega ma peaksin väga täpselt litsentse jälgima. Kuid mida teha, kuid litsentside alusel ei leia sobivat materjali? Seda just väga spetsiifiliste teemade puhul? Ühe aine puhul pidin tutvustama erinevaid puuetega inimestele mõeldud abivahendeid arvutite kasutamiseks ja litsentsi järgi filtreerides ei leidnud ma mitte ühtegi pilti. Siis ei jäänudki muud üle, kui “varastasin pildi”, lisasin oma postituse ja lisasin viite juurde. Ehk pole väga hullu. Aga sel hetkel oli see minu jaoks tõesti probleem! Tahaks ju asju õigesti teha, kuid vajalikku materjali lihtsalt ei leidnud.

Lõpetuseks

Autoriõiguste teema on selline, millega tuleb pidevalt tegeleda, et see selgeks saada. Eriti haridustehnoloogi erialal.

Ülimalt mugav on, et otsingumootoritega saab otsida litsentside järgi – paar klikki ja sobivate õigustega materjal ongi olema (olenevalt teemast muidugi). Kindlasti võiks õpetajaid rohkem koolitada sellel teemal, julgustada neid koostama ja jagama oma materjale, et hea “kraam” ainult oma sahtli ei jääks.

Viimasel ajal olen ma päris palju materjali leidnud selliselt lehelt nagu Teachers Pay Teachers, kuhu õpetajad pakuvad oma loodud materjale nii tasuta kui ka mingi summa eest. See tundub olevat väga hea mõte, kuna küsitavad summad ei ole suured ja materjali on sinna keskkonda lisatud üle 2 miljoni, sealhulgas mänge, töölehti jne. Tõsine inspiratsiooni allikas!

 

 

 

 

 

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | 1 Comment

4. Õppematerjalide koostamine nutiseadmetele

Ülesandes välja toodud võimalustest olen kasutanud oma töös kolme: Socrative’i, Kahooti ja Plickersit. Ise e-õpikuid, kursusi ja e-raamatuid pole koostanud ega pole hetkel ka erilist vajadust tundnud. Seega selles postituses keskendun esimesena nimetatutele.

Kuna need kolm 1:1 kasutatavat vahendit on juba kõigile enam-vähem tuttavad, siis ei hakka neid pikalt lahti seletama, vaid hoopis võrdlen, millal ma ühte või teist kasutan oma tundides.

 

Socrative

SOCRATIVESocrative oli esimene, mida kasutama hakkasin. Seda eelkõige sellise klassi puhul, kes füüsika aine puhul täielikult kangestusid mõttest kontrolltööst ning ega nende oskused iseseisvalt õppida olnud ka kiita. Kui ma aga ütlesin, et kontrolltöö tuleb internetis, lisaks on paljud küsimused/ülesanded valikvastustega, vaatasid mulle vastu palju rõõmsamad näod.

Socrative’i puhul mulle meeldis, et ma sain paljusid tingimusi ise määrata: kas õpilane saab vastata omas järjekorras küsimustele, nendel edasi-tagasi liikuda või saab uue küsimuse alles siis, kui eelmine on vastatud; kas saab oma esialgset vastust muuta; vastusevariantide järjekord muutub, seega ei saa üksteiselt vastuseid küsida jms. Loogiliselt saab küsimuse/ülesande juurde pilte lisada ja ma näen reaalajas, millised küsimused on õpilasel juba vastatud ning kaugel kogu klass ülesande läbimisel on.

Küsimused saavad olla kas kuni 4 vastusevariandiga, õige/vale või ka avatud küsimusena, kus õpilane vastab tekstina. Esimese kahe variandi puhul saan kohe teada, kas õpilase vastus oli õige või vale, teksti puhul õiget vastust ma ei määra, kuna siis peaks õpilane vastama täpselt minu sõnadega ning ilma ühegi kirjamärgi erinevuseta.

Andmed saan nii Exceli kui ka PDF failina, kogu klassi, küsimuste või õpilase põhisena, kuidas vajadus on.

Seega olen ma Socrative’i kasutanud põhiliselt kontrolltööde tegemiseks, mitte kiire tagasiside saamiseks, kuna koolis meil wifit pole ning me peame eraldi arvutiklassi minema, mis aga võtaks aega. Paljudel lastel ei olnud (ei ole siiani kõigil) võimalik oma telefoniga andmesidet kasutada, mistõttu ka nende seadmeid ei saanud kasutada.

Viimati tegin internetipõhise kontrolltöö siis, kui kodus haiguslehel olin. Tänu sellele ei pidanud keegi mulle kontrolltöösid koju tooma, et saaksin neid parandada, vaid sain nad koheselt kätte. Varasemalt olen kasutanud ka koduõppe laste puhul.

 

Plickers

PLICKERSJärgmine, mida hakkasin kasutama, oli Plickers. Oh, kuidas see mulle meeldis! Ja vot see oli tunni lõpus tagasiside saamiseks ja ka kontrolltööks kordamisel. Õpilastele tundus see põnev ja mänguline. Praegugi kasutan seda, kuna ainult õpetajal on nutiseadet vaja, õpilastel peavad olema vaid QR-koodiga kaardid. Ma ei ole printinud igale õpilasele oma kaarti, vaid kasutan ühte komplekti kõikide klassidega. Kui neil oleksid enda kaardid oma käes, siis oleksid need pidevalt kadunud või koju unustatud ning tundi ei saaks läbi viia nii, et kõik oleksid osalised. Varasemalt olen Plickersi keskkonnas loonud klassid, kus iga õpilase olen “ühendanud” ühe kaardi numbriga. Plickerit alustades määran keskkonnas, millise klassiga hetkel tegemist on ning jagan igale õpilasele temale määratud numbriga kaardi. Kaarte saab kasutada ilma isikustamata, sel juhul ei näe ma, kuidas konkreetne õpilne vastas, vaid kogu klassi korraga. Ka hea variant.

Plickersis saab esitada samuti kuni 4 vastusevariandiga ja õige/vale küsimusi ja lisada ülesande juurde pilti. Teatud määral mind üllatas, et õpilastele meeldib jälgida isegi seda, kas seinal nende nime ette tuleb linnuke ehk kas tema vastuse mu nutiseade registreeris. Lihtne, aga huvitav.

Plickersi kõige suuremaks eeliseks ongi see, et õpilane ei vaja oma nutiseadet ega wifit/andmesidet. Ning mulle sobib see, et sama komplekti QR-kaarte saan pidevalt kasutada, nii õpilastega kui ka näiteks töökaaslastele viktoriine vms tehes teemapäevadel. Ka noorematel õpilastel ei ole raskusi kaartide kasutamisega. Veidi võtab aega see õige varianditähe otsimine kaardil, kuid ruttu saadakse asjale “pihta”.

 

Kahoot

KAHOOTViimasena avastasin enda jaoks Kahooti. Seda kasutan võistlusmomendi pärast. Õpilasetele meeldib omavahel ju võistelda ning kui nad selle käigus ka teadmisi omandavad/kinnistavad, võidame mõlemad. Kahooti olen viimasel ajal kõige rohkem kasutanud, kuna see tundub õpilastele kõige põnevam, nende arvates võiks terve tunni sellega tegeleda. Küsimuste arv kasvab tund-tunnilt. Uue teema puhul teen mõned üksikud küsimused esimese tunni lõpus kasutamiseks ning iga tunniga lisan mõne küsimuse juurde. Teema lõpuks on mul küsimustena olemas kõik tähtis, mida õpilased peaksid selle teema kohta teadma ning kontrolltööks kordamise tund lähebki pea täielikult Kahootis “mängimisele”. Ühte küsimustikku teeme läbi mitmeid kordi, kuna esimesed korrad läheb rohkem aega küsimuse lugemisele ja vastuse leidmisele, mistõttu saadakse ka vähem punkte. Teised korrad juba teatakse õiget vastust ning punktiskoorid tulevad paremad. Tore on aga see, et vastusevariantide järjekord muutub, seega peavad õpilase vastuse meelde jätma.

Mõni aeg tagasi tekkis mul loodusõpetuse tunnis olukord, kus õpilased tahtsid Kahooti teha, kuid ma ei olnud neile seda ajapuudusel jõudnud valmis teha. Siis leppisime kokku, et nad hakkavad iseseisvalt teema kohta õpikust lugema ja mina teen samal ajal neile küsimusi valmis. Tavaliselt me tunnis õpikust ei loe, vaid see on rohkem toetav neile, kes tunnis kõike ei haaranud. Seekord oli aga väga kihvt, et nad omalt poolt sellise variandi välja pakkusid. Tekitasid endale ise motivatsiooni iseseisvalt tegutseda ning kõik tõesti lugesid. Ei lastud silmadega tekstist lihtsalt üle, vaid kui ma suuliselt neid küsitlesid oskasid nad ka vastata.

Kõige paremini jääb mul aga meelde tüdruk, kes muidu istus klassis kõige-kõige taga. Kohe nii taga, et ta tool oli akna ja kapi vahel ning tooliselg vastu seina. Kuid selleks, et seinalt küsimusi ja allpool olevaid vastusevariante paremini näha, tuli koheselt kõige ette ja asus “vihaselt” võitlusesse.

Korralik motivaator on ka edetabel, mis peale igat küsimust näha on. Sinna mahub vaid viis kõige rohkemate punktidega nime. Peale igat küsimust saame vaadata, kes üles ärganud on ja ennast viie parima hulka suutnud tuua. Need, kes korra tabelist välja kukuvad, pingutavad kohe veel rohkem. Sellisel ajal on õpilasi jälgida väga tore. Siiani on nad seda võistust äärmiselt sõbralikult ja mänguliselt võtnud, keegi endast välja (väga) pole läinud.

Seega Kahootil on väga palju plusse, kuid ka üks-kaks suurt miinust. Esiteks, peab igal õpilasel olema end nutiseade ja ka ligipääs internetile. Minu koolis suuremal osal õpilastest on nüüdseks oma seadmed olemas, paar korda olen pidanud oma telefoni laenama (külalisrežiimis loomulikult), kuid paljudel puudub andmeside.  Need, kel on andmeside olemas, kasutavad seda, teistele jagan hotspotiga enda oma. Itipoisilt sain wifi ruuteri, kuid seda kasutades läks meil terve tund kaotsi. Õpilased wifisse said, kuid võrk kadus iga lühikese aja tagant ära, lõppkokkuvõttes kasutasime ikkagi mobiilset andmesidet.

 

Kokkuvõtteks

Tegelikult on nii palju võimalusi, kuidas õppimine palju huvitavamaks teha ja õpilaste motivatsiooni tõsta/hoida. Minu rõõmuks on paljud minu kooli õpetajad väga huvitatud uutest võimalustest ning valmis veidi pingutama, et aja ja võimalustega kaasas käia. Mõnus on niimoodi töötada!

 
 
 
 

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | 2 Comments

3. Veeb 2.0 vahendid õppematerjalide koostamiseks

Pean ütlema, et minu kokkupuude õpetajana veeb 2.0 vahenditega õppematerjalide koostamisel on kesine. Kuna meie koolis ei ole klassides smarttahvleid jms, vaid mõnes üksikus on projektorid, mis arvutiga ühendatud, siis rohkem rõhku olen ma pannud füüsiliste õppematerjalide tegemisele (mängud, töölehed jne). Interneti põhiseid õppematerjale olen koostanud veidikene siiski ka, neid eelkõige õpilastele iseseisvaks harjutamiseks. Tavaliselt on selleks, kas Quizletis, Preziz või LearningAppsis koostatud materjalid. Oma blogi mul pole, kus viited nendele materjalidele lisada, kuna praeguseni saan ma päris hästi hakkama Google Drive’i ja Facebooki võimalustega. Facebook on eelkõige omavaheliseks suhtlemiseks väljaspool tunde, kui ma materjali jagamiseks. Hea on see selle pärast, et FBs on õpilased kindlasti, seega ei kuule ma kunagi vabandusi, kuidas õpilane küll ei saanud eKooli või mujale ning seetõttu puudus ligipääs ülesandele või materjalile. Kui ta mu sõnumit on näinud, tekib sinna kõrvale linnuke, seega loen teate vastu võetuks.

Drive’i võimalusi kasutame me õpilastega omavahel tööde jagamiseks, seda eelkõige arvutiõpetuses, aga ka teatud kodutööde tegemisel.

Ma olen mõelnud oma ajaveebi vms keskkonna tegemisele, kuhu panna siis õppetundide kaupa materjali ja ülesandeid, kuid ajapuudusel on see jäänud tegemata. Plaan on proovida Google Classroomi, kuna see ühendaks mul juba kasutusel olevat Drive’i. Uuendusena saab Classroomi kalendrit vitsutada mujal keskkondadesse näiteks vanematega jagamiseks.

Ajaveebi platvormidest olen kodulehe tegemiseks kasutanud WordPressi oma serveris, mis pakub hulganisti rohkem võimalusi kui WordPressi enda majutuses kui praegune blogi, mida loete. Hetkel tunnen ma, et mu käed on väga seotud, kuna paljusid asju (korralik teksti redaktor, erinevad widgetid jne) ei ole siin võimalik kasutada.

Lugemismaterjalides olevatest võimalustest proovisin veidi Wikispaces Classroomi. Iseenesest võimalusi seal on, saab faile ja ülesandeid lisada, ka päris suur hulk widgeteid on, sealhulgas vitsutamine. Kujundus ei ole siiski minu maitsele ning kahjuks saab seal muuta ainult kujunduse värve, mitte paigutust.

Kindlasti tasuks erinevaid võimalusi rohkem uurida ning oma töös kasutusele võtta, et õppimine muuta huvitavaks ja mitmekülgsemaks. Internetipõhiste õppematerjalide loomine annab rohkem võimalusi oma õppimises aktiivne olla ka neil, kes füüsiliselt koolis ei ole saanud käia misiganes põhjusel, kas siis lühemat või pikemat aega.

Kuna mul väga kogemusi veel veeb 2.0 võimalustega õppematerjalide koostamisel, siis tuli ka see postitus veidi lühike, kuid tulevikus plaanin tubli ja korralikult kaasaegne olla. Paari aasta pärast oleks samal teemal postitus kindlasti sisutihedam.

 

 

Link ülesandele

 

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | Leave a comment

Blog at WordPress.com.