Monthly Archives: October 2015

Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

Selle nädala ülesanne asub siin.

Kõigepealt tutvusin lugemismaterjaliga ning pean ütlema, et ma olen sealkirjeldatutest tehnoloogiatest tuttav ainult vidinate ja vistutamisega, mida kasutan kodulehekülje haldamisel, mikroblogidega (nt Twitter, tean, aga ei kasuta). Alustades see aasta oma õpinguid olen tuttavaks saanud ka RSS ja vookogu mõistega, kuid pole neid veel kasutanud. eks see hakkab nüüd muutuma.

Tegin endale Feedly‘isse konto ja lisasin sinna meie kursuse blogid. Super mõnus! Ma ei pea enam ükshaaval blogides käima, et teada saada, kas see isik on midagi uut postitanud. Nüüd jookseb kõik mulle ühte kohta kokku. Väga mugav igatahes. Kindlasti hakkan seda edaspidi kasutama. Korralik ajavõit.

Mendeley peaks igal õppuril olema. Väga mugav viis otsida ja hallata teadusartikleid, seda ükskõik, millisest seadmest pluss muud lisavõimalused.

Tegin ka Twitterisse konto ja jagasin seal ühte linki. Kasutama seda keskkonda ma ilmselt ei hakka. Lihtsalt ei taha seda lisategevust. Kiiresti vaatasin, kas Twitterit saaks RSSina oma Feedlysse lisada, kuid hetkel tundus, et mitte. Kui keegi oskab seda teha, võiks ka mulle teada anda. Muidu plaanin konto varsti kustutada, sest säutsuda ma ise ei kavatse hakata, Feedlys loeksin küll endale vajalike #-dega säutse.

IFTTTi vaatasin ning väga kihvt tundus. Lihtne ja loogiline kasutada. Minul kahjuks on Windowsi telefon ja IFTTTi äppi selle jaoks ei ole. Aga retseptides ringi vaadates torkas esimesena silma retsept “Pane telefon vaikiva peale, kui ma tööle jõuan” . Mul oleks seda hädasti vaja, kuna peale mõningaid mahakukkumisi mu telefoni volüümi nupud ei tööta. Selleks, et heli reguleerida, pean ma tagant korpuse lahti võtma ja küünega nupule vajutama, mille peale tihti mu telefon lülitab ennast korraks välja, kuna aku liigub. Seetõttu on mu telefon pidevalt värina peal, mis tööl on mugav, kuid väljas pool tööd mitte. Pidevalt on vastamata kõned ees ja kellel on vaja mind kiiresti kätte saada, sellel tuleb tihti oodata. Antud retsept toimiks minu jaoks hästi. Kaardi peal märgin oma töökoha ning sinna jõudes lülitub heli automaatselt välja. Kuid nagu juba ütlesin, Windowsi telefonile äppi ei ole.

Mulle meeldib Pocketi kasutamine. Ka sellega ei olnud ma varem tuttav. äga lihtne on ühe nupuvajutusega salvestada lehti, mida ma tahan hiljemgi külastada. Siiani olen ma vajalikud lehed lisanud Chrome’i bookmarki reale ja kaustadesse jaotanud. Pocketis on aga näha ka lehtede eelvaade või pildike, mille järgi on mul palju lihtsam vajalik üles leida (kui lehe nimi mul meelde ei ole jäänud, siis pildikese järgi tunnen ikka ära, seda võimalust Chrome’i bookmarki kaustadel ei ole). Kindlasti plaanin sedagi kasutama hakata. Pocketi sees kaustasid kui selliseid ei saa luua. Samas jaotab keskkond ise salvestatud lehed kategooriatesse: artiklid, videod, pildid. Oma salvestatud lehti saab aga siltide lisamisega üksteisest eristada ning pärast ühel lehel kõiki sama sildiga lehti vaadata.

Lisaks vaatasin ka Delicioust ja peab ütlema, et ma ei näe sellel väga mõtet. Tegin endale sinna konto, lisasin ühe veebilehe oma listi ning siis vaatasin, kuidas jagamise võimalused on. Jagamise võimalused on: Twitter, Facebook, Google+, Pocket, Instapaper ja email. Samas vaatasin, et ka nendel lehtedel, mis ma Pocketisse salvestan, on võimalus jagada Twitteriga, Facebookiga ja Bufferiga. Võimalusi on küll vähem, kuid täiesti piisavalt. igatahes mulle tundub, et Pocket ja Delicious on õpris sama põhimõttega, kuid Pocketi kujundus on palju meeldivad tänu pildikestele, mis salvestatud lehe ees on. Seega delicioust kasutama ei plaani hakata.

Oma õppimise juures hakkan kindlasti kasutama, nagu üleval juba mainisin, Feedlyt, Mendeleyd ja Pocketit. Need muudavad mul info leidmise ja haldamise palju lihtsamaks ning hoiavad aega kokku. Kõiki kolme eelnimetatud  saab ka erinevate nutiseadmetega kasutada. Mis saaks veel mugavam olla?

Väga tore, et selline ülesanne see nädal anti, sain palju kasulikku ja praktilist infot.

 

 

 

Advertisements
Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

ITSPEA – Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

 

Virginia Shea raamatus “Netiquette” on viiendaks netiketi reegliks “Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online)”. See, mida ja kuidas sa internetis kirjutad ja jagad, määrab selle, mis mulje sa endast teistele jätad.

Järgnevalt mõned selle reegliga meelde tulnud olukorrad:

Esimene. Facebookis on minu sõpradeks ka paljud õpilased, kes siiski ei ole aru saanud, et see keskkond on avalik ruum. Vähesed kasutavad võimalust oma postitusi privaatsemalt jagada.

Umbes 4. klassi õpilane postitas endast koos sõbraga pildi. Järjest hakkasid koolikaaslased seda kommenteerima ning asi kiskus päris inetuks: sõim, ropendamine jne. Lõpuks mul “viskas kopa ette” (üldjuhul ma ei kommenteeri õpilaste postitusi, mis mu seinale ilmuvad, vaid peamiselt suhtlen nendega privaatselt) ja ma “köhatasin” päris kurjalt selle pildi all. Tuletasin meelde, kuidas Facebook on avalik ruum, kus tuleb käituda vastavalt, mainisin, kes kõik nende kommentaare näinud on ja mis mulje see osalisest jätnud on. Lubasin nendega järgmine päev ka koolis rääkida. Igatahes asi lõppes koheselt ja rohkem pole mu silma alla midagi sellist enam sattunud. Põhjus võib olla aga selles, et õpilased on õppinud oma kontakte grupeerima ja jagamise valikud endale selgeks teinud.

Teine. Järgnevas olukorras ei osalenud minu kooli õpilased, vaid abikaasa kaks sugulast, kes koos 11. klassis täiskasvanute gümnaasiumis õppisid. Kui ma hästi mäletan, olid nad mõlemad vanuse järgi äsja ametlikult täiskasvanuks saanud. Muidu olid mõlemad tüdrukud mulle üpris toreda mulje endast jätnud.

Keskkonnaks on jällegi Facebook. Ühel hetkel postitas üks tüdrukutest foto, mille nad olid teinud õpetaja privaatsest märkmikust, kus olid õpetaja märkmed õpilaste käitumise kohta tunnis. Tüdrukute ja ka teiste kommentaaridest koorus välja, et nad olid õpetaja vihiku salaja vahetunni ajal ta sahtlist võtnud, pildistanud ja siis tagasi pannud. Pildid panid oma Facebooki seinale koos kommentaaridega “on ikka loll õpetaja”, “mis jama ta kirjutab” jne. Läks korralikuks õpetaja mustamiseks (ka õpetaja nime mainiti vahepeal) ja kõige tipuks olid tüdrukud oma “vägiteo” üle väga uhked. Korralikult ikka said õpetajale “keerata”. Lõpuks saabus ka minu taluvuse piir, kus ma jällegi pidin meelde tuletama, mis keskkonnaga on tegu, kes näevad ja mis mulje nad jätsid. Eriti rõhutasin, et niimoodi oma varastamisega uhkustamine väga täiskasvanulikku muljet ei jätnud.

Arvamus nendest “sugulastest” kukkus igatahes kolinal ja ka nüüd, paar aastat hiljem ei vaata ma neid sama pilguga.

Kolmas. Jällegi Facebookis – mõttepaus – sattusin lugema ühe noore naisterahva (u 30, esines oma täisnimega) kommentaare kuskil grupis. Sellist sõnade kasutust polnud ma varem näinud. Väga räige ropendamine kõigi suunal, kohe tõsiselt räige. Ma ei ole ühtegi põhikooli õpilastki kuulnud niimoodi rääkimas, kui olid selle naisterahva postitused. Kui keegi üritas teda korrale kutsuda, sai see veelgi hullema valangu täis ropendamist, vihkamist, lugupidamatust ja kohutavat ebaviisakust. Varsti tuli välja, et see konkreetne naisterahvas on ametilt zumba-treener ning kõigil antud grupi liikmetel tekkis küsimus, miks keegi peaks üldse ta trenni minema, eriti kui kõik tema postitused on nii avalikud. mina sain igatahes väga suure “kultuuri šoki”. Täiesi uskumatu, et üks täiskasvanud inimene võib nii madalal ja ebaviisakas olla. Huvitav, kas sellisel reaalmaailmas üldse sõpru on?

 

Kokkuvõtteks ütlen, et tasub väga hoolikalt läbi mõelda, mida ja kuhu veebis postitada, teistega jagada jne, et mitte jätta endast valet/halba muljet.

 

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – II moodul

 

Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus

Õppiv organisatsioon on firma, mis panustab oma töötajate enesearengusse ja pidevasse edasiliikumisse tootmise ja tehnoloogiate täiustamise näol, tänu millele ollakse kiiresti reageerivad muutuvatele vajadustele turul.

Õppiv organisatsioon eeldab viie komponendi ehk viie võtmedistsipliini järgimist:

  • ühisvisiooni arendamine (st ühiselt väljatöötatud visioon organisatsioonist);
  • organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine (st vajadust pöörata tähelepanu isiksuse terviklikule arengule);
  • organisatsiooni liikmete mõttemudelite arendamine (mõttemudelid määravad suhtumise endasse ja teistesse, rõhutavad vajadust oma suhtumist analüüsida ja vajadusel korrigeerida);
  • meeskondlik õppimine (see rõhutab dialoogi arendamise võimet ja kuulamisoskust, et saada aru üksteisest ning tegemaks otsuseid lahenduseni jõudmiseks);
  • süsteemne mõtlemine (st näha nähtuste vahelisi seoseid ja leida probleemsed valdkonnad, mis vajavad täiustamist).

Kõigis neis valdkondades peaks toimuma kõiki organisatsiooni struktuure läbiv sihipärane areng. Viie distsipliini põhiprintsiipide tundmine aitab meeskonnaliikmetel aru saada kuidas käituda, et saavutada kavandatud tulemusi.

 

Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

  • 1990. aastal Peter Senge raamat „Viies distsipliin“, tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”;
  • 1994. aastal Peter Senge, Art Kleiner, Richard Ross, Charlotte Roberts ja Bryan Smith raamat „Viie distsipliini käsiraamat“ (The Fifth Discipline Fieldbook), hulgaliselt näpunäiteid ja ideid organisatsioonide arendamiseks;
  • 1999. aastal  Peter Senge, Robert Kleiner, Charlotte Roberts, George Roth, Rick Ross ja Bryan Smith raamat „Muutuste tants“ (The Dance of Change), organisatsioonilised muutused, sidudes inimeste väärtushinnangud, püüdlused ja käitumisprotsessid strateegiate, süsteemide ja praktikaga.

 

Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel

Kõige suurem erinevus on suhtumine muutumisse ja muudatusse ning palju laiem kontekst, miks ühte või teist arendusmeetodit kasutatakse.

Õppiva organisatsiooni puhul on oluline tõlgendamisvõime suurendamine (know-why) ja uue teadmuse loomine, vähem uue teadmise omandamine (know-how). Iseloomulikuks on ka pidev kahtlemine üldaktsepteeritud toimeviisides.

 

Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis

Õppivas organisatsioonis on kõige olulisem teadmuse loomine, mida toetatakse teadmusringluse soodustamise ja teadmusjuhtimisega.

 

Haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel

Kuna õppiva organisatsiooni on eesmärk on oma teadmuse pidev suurendamine, siis haridustehnoloogia on vahend selle teostamiseks. Haridustehnoloogiliste vahenditega luuakse organisatsioonile vajalikud erinevad võimalused, et selle eesmärgini võimalikult efektiivselt jõuda.

 

Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine

Formaalne õppimine toimub selleks ettevalmistatud paigas (kool, muud haridusasutused). Õppimise lõpus saadakse vastav tunnistus ning mingi tasemini on õppimine tavaliselt kohustuslik. Ehk siis kõik alg- ja põhikoolid, gümnaasiumid, ülikoolid, samuti huvikoolid. Need on loodud selleks, et sinna tuldaks õppima koostatud programmi alusel.

Informaalne õppimine tähendab seda, et inimene õpib pidevalt igas olukorras tihti seda ise tähelepanemata. See õpe ei ole korraldatud kuidagi ning üldiselt ei anna keegi ka mingit tunnistust. Kuna õppimine toimub tahtmatult, siis tihti ei panda oma õppimist ka tähele.

Mitteformaalne õpe jääb üldistades kahe eelneva vahele: õpe on korraldatud, sellel on omad eesmärgid ja õpiväljundid, kuid õppimine võib toimuda kõikjal ja õpetajateks ei pea olema koolitatud pedagoogid, vaid ka vabatahtlikud, huvitatud isikud, oma enda kaaslased. Näitena üks õpetaja teeb oma kolleegidele mõne koolituse või liigutakse koos retkejuhiga matkarajal. Õppimine on paindlik, õppijakeskne ja kõigile kättesaadav.

Tegelikult aga võib igasuguse õppimise puhul leida kõigi kolme elemente korraga.

 

Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus

Infokultuur on üks osa iga organisatsiooni kultuurist. See hõlmab nii teabeedastusel kasutatavat tehnoloogiat, väärtusi,  edastatavat sisu kui ka palju muud, mis seostub infoliikumise, informatsiooni talletamise, kommunikatsiooni ja selle vahenditega.

Infokultuuri üheks osaks on infokäitumine, millega tähendatakse viisi, kuidas infoallikatest ja -kanalitest informatsiooni otsitakse ja kasutatakse, seda nii passiivselt kui ka aktiivselt.

Tähtsaks oskas infokäitumisest on infokäsitlemisega seotud teadmised ja oskused, mida nimetatakse infopädevuseks ehk infokirjaoskuseks ( Virkus, S.2003).

 

Allikad

Virkus, S. (2003). Artikkel loetav aadressil:
http://www.tlu.ee/i-foorum/ifoorum7/Artiklid/sirje.htm

Virkus, S. 2015. II Moodul: Teadmusjuhtimine ja õppiv ning teabeküllane organisatsioon. Formaalne ja informaalne õppimine. Infokultuur. Tallinna Ülikool. Loengukonspekt teadmusjuhtimises. [https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1169902/mod_resource/content/1/II%20Moodul%20Sissejuhatus.pdf]

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

ITSPEA – IT-proff…?

Milline on IT-proff aastal 2015?

Küll ma proovisin täislauseid moodustada, kuid ikkagi kiskus kuidagi rappa. Seega minu lühike kokkuvõtlik IT-profi iseloomustus on esitatud punktidena.

 

IT-proff 2015 on:

  • keldrist väljakolinud ning hea suhtleja (mida parem suhtleja, seda rohkem võimalusi leiab endale)
  • meeskonnamängija
  • ennast pidevalt arendav
  • haritud (see on selline kahe otsaga asi, kogemus loeb ka väga, kuid ennast pidevalt harides, saadakse juurde väga palju kogemusi, ülikoolides võimalik kaasa lüüa päris korralikes projektides jne)
  • kohanemisvõimeline ja paindlik, suudab töötada erinevate probleemidega (kui kliendil on probleem, siis korralik IT-tegelane ei peagi ise kohe lahendust teadma, vaid ta teab, kust infot ja abi otsida, et töö saaks tehtud, kliendil mure otsas)
  • innovatiivne, algatusvõimeline, loov
  • esindusliku välimusega
  • hea eneseväljendusoskusega
  • omab head ülevaadet paljudest IT valdkondadest

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – I mooduli artikli analüüs

Valisin Leonard J. Ponzi ja Michael Koenig’i artikli “Knowledge management: another management fad?”

Millised on artikli peamised seisukohad?

Juhtimisalased suunad on tihti “moehullused”, mis pärast 5. aastat kaotavad oma populaarsuse.

Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?

Viidates erinevatele autoritele mainitakse artiklis, et:

  • teadmusjuhtimine on strateegilise infojuhtimise uus dimensioon
  • teadmisjuhtimine on teadmuse saamise, jagamise ja efektiivselt kasutamise protsess
  • teadmusjuhtimine on selge ja süstemaatiline tähtsate teadmiste haldamine, mis on seotud teadmiste loomise, kogumise, organiseerimise, levitamise, tarbimise ja kasutamise protsessidega

Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?

Peale selle, et teadmusjuhtimist peetakse mõnede autorite poolt infojuhtimise osaks, rohkem seoseid artiklis ei pakutud.

Millised on peamised järeldused, soovitused?

Kuigi teadmusjuhtimisele on omased paljud märgid, mis viitavad “moehullusele”, tundub, et see siiski on esialgu püsima jäänud. Suuna populaarsus tipnes 5. aastal, millele järgnes allakukkumine, kuid siis jällegi tõus. Selleks, et selgemat seisukohta võtta, kas teadmusjuhtimine on moehullus või saab sellest püsiv tööriist juhtimise “tööriistakastis”, tuleb autorite arvates lasta ajal veel mööduda ning läbi viia keerukamaid analüüse.

Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Autorid võrdlesid kolme tuntud “moehulluse” (Quality Circles, Total Quality Management, Business Process Reengineering) graafikuid, mis koostati aastate lõikes kirjutatud artiklite alusel. Seda tehti bibliomeetrilise tehnikaga, kus kindlatest andmebaasidest otsiti vastava märksõnaga artikleid (nt Quality Circles) ning saadi vastuseks erinevate aastate lõikes, mitu artiklit kirjutati, kus antud märksõna oli pealkirjas või kokkuvõttes. Aastate kohta tehti graafik, kus oli hästi näha selle märksõnaga seotud artiklite arvude kasvamine ja kahanemine. “Moehullustel” see graafik tõusis järsku ja hakkas umbes peale 5. aastat püsivalt langema. Kõigil “moehullustel”, mida võrreldi, võis taolise kujuga graafikut näha. Kõik graafikud on artiklist pärit, mille viite leiab postituse lõpust.

             

 

Kõrval on “teadmusjuhtimise” märksõna graafik. Näha on, et populaarsus kahanes märgatavalt 2000. aastal, mis oli märgiks “moehullusele”, kuid ootamatult jällegi kasvas. Graafik jäi justkui poolik, mille tõttu autorid arvasid, et paremate järelduste tegemiseks oleks vaja ajal mööduda ning hiljem teha veidi keerukamate analüüsidega uued uuringud

 

 

 

 

Allikad:

Ponzi, L and Koenig, M (2002) “Knowledge management: another management fad?”   Information Research, 8(1), paper no. 145

http://InformationR.net/ir/8-1/paper145.html

 

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – I moodul

 

1. Teadmusjuhtimise mõiste ja olemus

Teadmusjuhtimise mõistele on olemas üle saja erineva definitsiooni, mille seast Kimiz Dalkir pidas heaks lausa 72. Ise defineeriks ma seda nii: teadmusjuhtimine on strateegia, millega organisatsioon aitab luua, täiendada, hoida ja efektiivselt kasutada uusi teadmisi. Organisatsioon peab tähtsaks oma tööjatate teadmispagasit, toetab ja loob tingimused uute teadmiste tekkeks, tänu millele töötajad on innovaatilised ja loovad. See muudab organisatsiooni produktiivseks ja konkurentsivõimeliseks.

 

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel Karl Wiigi poolt. Kiiresti hakkas arenema aga 1990. aastatel. Kõige olulisemalt mõjutasid teadmusjuhtimisalaste ideede arengut Ameerika juhtimisteoreetiku Thomas A. Stewart’i artiklite seeria Fortune ajakirjas ja jaapani majandusteadlaste Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi raamat “The Knowledge Creating Company”. Karl Wiig avaldas 1993. aastal ühe esimestest teadmusjuhtimisalastest raamatutest “Knowledge Management Foundations”.

 

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused

I etapp – Organisatsioonid teadvustasid informatsiooni ja teadmiste olulisust edukaks olemise võtmena. Probleemiks oli infovahetus organisatsiooni erinevate üksuste vahel, millele leiti lahendus internetti kasutades. Hakkas arenema infotehnoloogia roll.

II etapp – Tähtsaks hakati pidama inimresurssi ja õppimist organisatsioonis. Peamiseks küsimuseks oli, kuidas muuta firma õppivaks organisatsiooniks. Enam ei olnud nii oluline informatsioon kui selline, vaid töötajateülene teadmus, selle soodustamine ja arendamine. Rõhutati teadmiste jagamiset ja edastamist kogukondade vahel, kuhu koondusid ühiste huvide või valdkondade põhiselt.

III etapp – Infosüsteemide loomise vajadus. Hakati uurima, kuidas kasutaja leiaks info võimalikult lihtsasti ja kiirest ning saaks seda tulemuslikult kasutada. Oluliseks sel perioodil olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.

Teoreetikute arvates on olemas ka IV etapp, kus varasema organisatsioonisisese informatsiooni ja teadmiste  tähtsustamisele hakatakse oluliseks pidama ka organisatsioonivälist.

 

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud väga paljude erinevate valdkondadega. Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Väga tihedalt on seotud ka majandusteaduste ja sotsiaalteadustega, mis võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas. Lisaks eelnevatega seostatakse teadmusjuhtimist ka infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne.

 

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine:

  • oluline on informatsiooni tõhus haldamine ja juhtimine
  • organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamine
  • sise-ja välisinfo kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkideks

Teadmusjuhtimine:

  • oluline on teadmus ja teadmised
  • teadmuskadjateks on inimesed, nende efektiivne tegutsemine on organisatsiooni edu võti
  • teadmusjuhtimise strateegia võimaldab vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal teadmisi vajavate inimesteni

 

6. Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste püramiid DIKW – 1987. aastal Zeleny

(data – andmed; inforamtion – informatsioon; knowledge – teadmised; wisdom – teadmus/tarkus)

Selle järgi moodustavad mõtestatult organiseeritud faktid andmed, need informatsiooni, siis teadmised ja kõik kokku lõpuks teadmuse.                                                                                                                                                                                               Seda püramiidi on teised autorid hiljem ka modifitseeritud ja muudetud. Lisaks väidavad kriitikud, et sellised mudelid jätavad mulje nagu järgnevad tasandid on eelnevast olulisemad, kuigi tegelikult erinevates olukordades võib iga tasand olla äärmiselt oluline.

 

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmujuhtimises eristatakse pealmiselt kolme allikat:

  1. parim kogemus või hea praktika (Best Practices) – õpitakse eelnevalt väga hästi toimunud äriprotsessidest, hoitakse andmeid hästi toiminud praktika tehnoloogia, inimresursside ja muude vahendite kirjeldusega
  2. organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory) – moodustavad erinevad dokumendid ja muud materjalid, kus on olemas kogutud kogemuste ja ekspertarvamuste kirjeldused, strateegiate ja edulugude kirjeldused
  3. praktikakogukonnad (Communities of Practice) – ühiste huvide või sama valdkonna inimestest koosnev võrgustik, kes teadmisi omavahel jagavad.

 

8. Vaikiv ja väljendatud teadmus.

Neid mõisteid tutvustasid Nonaka ja Takeuchi oma raamatus “The Knowledge Creating Company”, kes omakorda lähtusid Michael Polanyi lähenemisest, et me teame rohkem kui me suudame väljendada.

Varjatud teadmus on kõige lihtsamalt öeldes teadmine, mida inimene ei tea, et ta teab. See on mingisugune informatsioon, mida on raske seletada või midagi, mida inimene oskab teha, kuid seletada ei oska. Samuti käivad siia alla kõik indiviidiga seotud teadmused nagu uskumised, veendumused jne)

Väljendatud teadmus on selline, mida on lihtne sõnaliselt teistele edasi anda. Seda saab kergesti jagada juhendite, reeglite dokumentide jms kaudu.

 

 

 

 

 

 

Allikad:

 

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

IT, riskid ja ergonoomika

Ergonoomilise tarkvara kaks näidet

 

Positiivne

Waze – nende endi sõnul “… maailma suurim kogukonnal põhinev liikluse ja navigatsiooni äpp”. Kasutajad saavad reaalajas liikluse kohta infot jagada. Kasutamine on väga lihtne, arusaadav ka kõige lihtsamale kasutajale. Äpi sees navigeerimine on lihtne ja loogiline. Kui tahan ise teistele teada anda nt mõnest takistusest teel, mis koheselt ka teiste kasutajate kaardilt näha, saan seda teha vaid paari näpuliigutusega. Kui äpp on mul navigeerimisfunktsioonil, näiteks sõidan Tallinna kooli, siis on mu kaardil näha nii teeääres olevad liikluskaamerad, ummikud, politseipatrullid, teetööd, takistused teel, suletud teed jne. Lisana on näha ka teiste Waze kasutajad kaardil. seega tahtmise korral võiksin teisele lehvitada, kui üksteisest mööda sõidame. Üpris ebavajalik (või siis täiesti), kuid samas jälle kogukonnatunnet tekitav.

Suve lõpus, kui tuli hakata TLÜs käima, kuid terve Tallinn oli teeremonte ja ümbersuunamisi täis, siis see äpp oli minu jaoks asendamatu. Varasemalt kasutasin muid kaarte/rakendusi, kuid nendel ei olnud ummiku/tee suletud “funktsiooni”.

Kellel pole, tõmmake, kulub ära!

Negatiivne

Joomla – sisuhaldustarkvara kodulehe loomiseks. ma võtsin üle kooli kodulehe haldamise. Keegi ITi poiss oli selle valmis ehitanud, mina pidin sisu lisama. Ja algasid hädad häda otsa. Kõige rohkem segab mind see, et uut lehte või postitust tehes ma ei näe “previewga”, milline see kodulehel reaalselt välja näeb. Võibolla seda kuidagi isegi saab, kuid mina pole sellele pihta saanud. Üleüldse ei ole Joomla kasutusmugavus võrreldav WordPressiga, mis isiklikult minu jaoks on lihtsam, loogilisem, arusaadavam, paremini hallatav ja nii jätkates kiidusõnadega. Igatahes tegin koolile uue lehe ja varsti läheb WordPressi oma üles.

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Kolmas teema: 1:1 arvutikasutus

Seekordne ülesanne on kirjeldada, kuidas ma kasutan praegu mobiilseadmeid oma õppetöös ja/või personaalses õppimises.

Minu personaalne õppimine

Oma õppimises kasutan sülearvutit ja nutiseadmetest vaid telefoni. Tahvli peale olen mõelnud, kuid pole lõplikku otsust veel teinud. Telefoniga jälgin eelkõige oma ekirju ja kursuse FB gruppi. Lisaks kaasutan Google Drive’i. Tundub, et ongi kõik. Telefon omab väga väikest osa minu õppetööst. Twitterit mul ei ole, seda ma ei jälgi ja see kehtib ka kõigi teiste sotsiaalkeskkondade kohta.

Usun, et selle ülesande raames kursusekaaslaste blogisid lugedes saan kindlasti paljudest uutest võimalustest teada, mida ise kasutama hakata.

Õpetajana

Koolis õpetades väga palju mobiilseadmeid ma kasutada ei saa, kuna mõnedel õpilastel ei ole oma isiklikke nutiseadmeid ja nendel, kel on, pole jällegi mobiilset internetti. Koolil aga Wifi võrk hetkel puudub. Seega on minu käed üpris seotud. Õpilastega käime tihti arvutklassis, kus siis teeme online kontrolltöid või lahendavad tunniülesandeid. plickers

Mida ma tunnis tihti kasutan, kus õpilastel endal ei ole seadmeid vaja, on Plickers. Vajalik on ainult õpetaja nutiseade. Tahvlil kuvan küsimuse (kas siis projektoriga või Smarttahvliga) koos vastusevariantidega ning igal õpilasel on oma  QR-koodiga vastuseleht. Koodi igal küljel on vastusevariandi täht. Seega, kui ta keerab oma koodi nii, et täht B on üleval, siis variant B on ta vastus antud küsimusele. Õpetaja skanneerib klassi ning nutiseade registreerib iga õpilase vastuse. Koheselt on näha, kes on vastanud, samuti saan näha/näidata iga õpilase vastust või üldistatult, kuidas igale küsimusele vastati. Väga tore äpp on igatahes. Keegi ei tunne end halvasti, et neil oma seadet pole, kuid tund on põnev. Sellega saan ka tunni lõpus kontrollida, kuidas keegi teemast aru sai. Kui näiteks konkreetsele küsimusele tuli palju valesid vastuseid, siis saan teada, et sellega peaks veel tegelema. Isegi tunnikontrolli tehes tundub see õpilastele kui mäng.

Äpp, mida kasutada tahaksin oleks muidugi Kahoot, kuid kuna neil endi seadmeid ei ole, siis jääb see tegevus meil ainult arvutiklassi.

Üheksanda klassi matemaatikas olen kasutanud õpilaste telefone ruutfunktsiooni ja parabooli teema juures. Õpilased on pidanud pildistama parabooli kujulisi objekte looduses/koolimajas ja hiljem arvutiklassis pildid arvutisse laadima ning programmiga GeoGebra oleme leidnud igale objektile vastava ruutfunktsiooni. Ka see on päris põnev olnud ja muutnud teema õpilaste jaoks veidi elulisemaks.

 

Idee

Praeguse aasta suvel käisime kooliga külas Kolga koolis, mis osaleb Samsungi Digipöördes. Nemad on teinud kooli ümbruskonnas digiõpperajad. Kasutades oma nutiseadmeid, on nad kooli ümbruse märgistanud QR-koodidega. Ka meie plaanime see aasta midagi taolist. Plaan on meie kooli pargi puud kõik ära määratleda ning QR-koodiga varustada. Seda kõike hakkavad õpilased erinevate ainete raames tegema. Hiljem saavad kõik huvilised puu pealt koodi skanneerida ning jõuavad meie kodulehel olevale puu liigi kirjeldusele.

Lisaks plaanin kasutada “Elements 4D” loodusõpetuse tunnis, kui alustame keemia osaga. Tegemist on liitreaalsuse äppiga. Varasemalt teevad õpilased valmis keemiliste elementide kuubikud. Läbi nutiseadme vaadates muutuvad kuubiku seinad läbipaistvaks ning sees on näha konkreetne aine. Erinevate elementide kuubikuid kokku lükates tekivad uued ained, näiteks hapniku ja vesiniku kuubikud ühendades tekib mõlemasse kuubikusse vesi. Enda jaokski on see ülipõnev. Suur tänu Maiale, kes meile seda tutvustas. Mina ei olnud sellest appist varem kuulnud. Usun, et õpilastel saab ka väga põnev olema.

 

Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | 5 Comments

Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid

Kolm juhtumit, kus litsentsi valik on mõjutanud kogu projekti käiku

  1. MS Office vs Libre Office – MS Office on kaotamas oma kohta edetabelis tänu tasuta allalaetavatele kontoritarkvaradele. Kuigi on väga paljud (mina ise kaasa arvatud) on harjunud MS-s nt Wordi kasutama ja võimalusel seda ka eelistavad, siis sama töö teeb ära ka Libre Office Writer. Paljud koolid ongi läinud seda teed, et vahetavad MS Office’i välja Libre vastu, mu enda kool samuti. Õpilastele, kes ütlevad, et nad ei saanud mingit kodutööd arvutis teha, kuna neil kodus MS Wordi ei ole, soovitan /tungivalt, et kodutöö saaks tehtud) Libre Office tasuta alla tõmmata. Usun, et Libre kasutajaskond hakkab järjest kasvama, kuna MS omalt poolt mingi käigu teeb.
  2. Skype – kindlasti oleks sellel kasutajaid, kui see oleks tasuline. Kuna aga see on tasuta, on sellel kasutajaid üle 300 miljoni. Tänu sellele on võimalik helistada oma telefoniga välismaale täiesti tasuta (mitte muidugi lauatelefonile), vaja on vaid interneti ühendust, mis tähendab, et miljonite inimeste kõnearved on kõvasti vähenenud.
  3. TransferWise – digitaalne revolutsioon finantsmaailmas. Lihtne kasutada, lubaduste kohaselt hoiad ülekande kuludelt kokku kuni 90% ja raha liigub kordades kiiremini saajale.
Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

Lugesin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatut The Case for Copyright Reform.

Väga huvitav ja heas mõttes lihtne lugemine. Mulle meeldivad tekstid, mis ei ole kirjutatud võimalikult keerulises ehk siis mõne mõttes ääretult professionaalses keeles. Kui ma tahan, et võimalikult palju inimesi mu teosest ja seeläbi mu mõttest aru saaksid, tuleks see kirjutada ka võimalikult lugejasõbralikult.

Nüüd aga raamatust endast. Selles on põhjalikult arutletud hetkel otsa vaatavatest probleemidest seoses autoriõigustega ja järjest piiravamate seadustega. Autorite nägemuse järgi tuleks autoriõiguse seadused reformida.

Kokkuvõtvad ettepanekud/lahendused teosest “vabakäeliselt” tõlkides:

  1. Autori moraalne õigus jääb muutumatuks.

Autoril on ja peabki olema õigus saada oma töö eest tunnustust. Kellegi teise töö enda nime all esitamine peabki olema illegaalne.

  1. Vaba mittekaubanduslik jagamine.

Kakskümmend aastat tagasi autoriõigused vaevalt puudutasid tavainimest. Reeglid teose/toote paljundamise kohta kehtisid kaubanduslikele “tegelastele”, kel olid vahendid näiteks raamatute ja muusikaplaatide tootmiseks. Tavakodanikud, kes  tahtsid kellegi teise luuletust või ümberlindistatud kassetti oma kallitele või sõpradele saata, ei pidanud muretsema autoriõigustega pahuksisse sattumist. Tänapäeval aga seavad autorikaitse seadused suured piirangud sellele, mida inimesed oma igapäevaelus teha tohivad. Tehnoloogiline progress on muutnud tavainimestele lihtsamaks kultuuri nautimise ja jagamise, autoriõiguse seadused liiguvad aga vastupidises suunas.

Teose autorite nägemuses tuleks autoriõiguste kaitse muuta tagasi algupäraseks: see peaks rangelt kehtima, vaid kaubanduslikel eesmärkidel kopeerimisele ja jagamisele. Seda ei tohiks keelata üksikisikutel, kel puuduvad kaubanduslikud eesmärgid.

  1. Autoriõigus kehtib 20 aastat pärast surma.

Praegu kehtivate seaduste järgi kehtib autoriõigus teosele 70 aastat pärast autori surma. Käesoleva raamatu autorite arvates võiks see aeg olla lühem – 20 aastat. Nende arvates oleks see mõistlik nii  sotsiaalsest kui ka investorite vaatevinklist. Ükski investor ei soovi oodata nii kaua, et oma investeeringult tulu tagasi saada.

  1. Oma teose registreerimine pärast 5 aastat.

Praegusel ajal on suureks probleemiks tööd, mida kaitsevad autoriõigused, kuid mille omanikke on raske või lausa võimatu leida. Seetõttu on nende teoste kasutamine ja laiemalt jagamine võimatu, kuna tahtes kasutamiseks luba küsida, ei ole omanik kuidagi leitav. Nende ettepaneks oleks peale 5 aasta möödumist, kui omanik tahab, et autorikaitse edasi kehtiks, tuleks tal oma teos registreerida kuskile avalikku  andmebaasi, kust see oleks ülesleitav.

  1. Tasuta valimid.

Tänapäeva autoriõigused on eriti piiravad muusikutele, filmitegijatele ja teistele artistidele, kes tahavad luua uusi teoseid kasutades „juppe“ teiste teostest. Raamatu autorite nägemuses võiks olla kindlad erandid ja piirangud, et lubada remixide ja paroodiate loomist, sealhulgas õigust ka helide ja audiovisuaalsete tsitaatide kasutamistele, järgides tekstide tsiteerimise õigusi.

  1. Loobumine DRMist (Digital Rights Management).

DRM vahendid ei luba kasutajal teoseid/tooteid muuta, kopeerida ja jagada. Need vahendid on keelavad isegi siis kui kasutajal on legaalne õigus. Viimase ettepanekuna tuleks nendest vahenditest loobuda. Autorid ei näe mõtet sellel, kui riikide parlamendid võtavad vastu mõistlikud ja tasakaalustatud autoriõiguse seadused, kuid rahvusvahelised ettevõtted võivad ise omale seadusi kirjutada ja tehniliste vahenditega need ka teistele peale suruda.

 

Raamatu esimene muudatuse ettepanek lubada mittekaubandusliku jagamist kodanike vahel pani mind kõige rohkem mõtlema. Selle kohta rohkem lugedes toodi välja päris kriitilised punktid: kuidas saadakse teada, kui mina ilma autori loata oma sõbrale mõnda pilti või muusikapala isiklikus e-kirja vestluses saadan? Selleks, et autoriõiguste järgimist internetis kontrollida, tuleks sekkuda inimestevahelistesse privaatsetesse vestlustesse. Kui reaalses ehk mittevirtuaalses maailmas on inimesel õigus oma privaatsusele, privaatsete asjade puutumatusele, siis miks ei peaks see kehtima ka virtuaalses maailmas? Kui ma tavaelus saan ümbrikuga kirja saates otsustada, kas ma kirjutan kirjale oma nime sisse, ümbrikule või üldse mitte, siis miks mul ei tohiks olla samasugust õigust privaatsusele virtuaalmaailmas? Kas tõesti autoriõigused on tähtsamad kui inimeste õigus privaatsusele?

Samuti toodi välja, et inimeste vaheline jagamine ei ole kultuurile kuidagi hävitavalt mõjunud: raamatuid kirjutatakse ja ostetakse edasi, muusika eest makstakse siiski (võib olla ostetakse vähem plaate, kuid suurema osa oma tulust saab muusik üleüldse kontsertidega, millede külastatavus ei ole vähenenud).

Selle kõigega olen ma täiesti nõus.  Inimese privaatsus on kõige olulisem. See, mida ma teisega räägin või jagan, mis on minu kirja sisu, ei tohiks olla kättesaadav kolmandatele isikutele. Kui ma leian internetist mõne vägeva pildi ja saadan selle sõbrale või panen lausa oma arvuti ekraanile taustapildiks, ei ole ma enda arvates midagi kriminaalset teinud.

Oma küsimus tekkis mul aga suurte kassafilmidega seoses. Nende tegemistele kulutatakse tagasihoidlikult öeldes miljoneid, oma raha tagasi ja ka kasumi saavad filmide müügist ja kinopiletitelt. Kui aga nii paljud inimesed piraatlusega tegelevad, siis jääb ju päris kopsakas summa saamata? Või üleüldse: kui mina loon mingi teose kasuteenimise eesmärgil, siis oleksin kindlasti üpris häiritud, kui seda kuskil levitatakse ja minul jääks ärateenitud palk saamata. Samas mind ei segaks, kui keegi paljundaks sõbrale paar huvipakkuvat lehte mu tööst. Kui ma aga oleks fotograaf, kelle sissetulekust moodustab suure osa oma piltide müük, siis ma ei oleks rahul, et üks kodanik pildi ostab ning siis muudkui paljundab nii lähematele kui kaugematele sõpradele (eriti kui mu nimi on pildi tagumisel küljel, kuhu jääks siis mu teenitud tunnustus?) Eks kõik oleneb autori eesmärkidest: kas jõuda võimalikult paljudeni või teenida võimalikult palju.

Olukord: väikese maakoha põhikooli 7.-9. klass korraldavad koolis disko, mille sissepääs on 1 euro, et maksta kõrvalt külast 12. klassi poisile, et ta muusikat laseks ja veidi lisa saaks ka garderoobitädi. Muusikaplaadid on õpilased oma kodudest toonud, kõik ausalt poest ostetud ja puha. Pesuehtne autoriõiguste rikkumine! See, kui ma ostan poest mõne muusika CD, ei anna mulle õigust seda avalikult kasutada. Lisaks on diskol ka pilet – ehtne kaubanduslik eesmärk! Ilma Eesti Autoriühingult saadud litsentsita ei tohiks midagi sellist toimudagi. Kui õige see nüüd on?

“Ühesõnaga” (ilmselgelt rohkem sõnu) inimese privaatsed vestlused peaksid jääma privaatseks, ükskõik, mida need ka ei sisalda ning autoriõigused peaksid olema väga palju vähem piiravamad. Kus aga see piir jooksma peaks, on minule üpris hägune. Raamatust tuli välja ka fakt, et paljud riigid on vastu võtnud erinevad seadused, mille tulemuseks võib olla internetipakkuja kohustus minult internetiühendus ära võtta. Ehk siis (riigiti erinevad, kel kolm hoiatust/süüdistust, kel üks) kui mind süüdistatakse autoriõiguste ARVATAVAS rikkumises, siis olen ma internetist välja visatud. Päris huvitav.

Teistest ettepanekutest ka väheke nüüd. Autoriõigused on pärandatavad. Kui minu vanaisa oleks olnud üle maailma tuntud autor, siis tahaksin ma küll, et ka minu lapsed ja ka lapselapsed saaksid oma osa vanaisa pärandist. Ka kindlasti oleks vanaisal hea teada, et tema pingutuste tõttu saavad kasu veel mitu põlvkonda tema järeltulijaid. Seega usun, et 70 aastat on autoriõiguste säilimiseks täiesti piisav aeg ja seda pole põhjust muuta.

Oma teose registreerimise mõte on väga hea. Kui ma leian teose, mida tahaksin kuidagi kasutada, kuid autorit ei leia oleks see sama, mis maast raha leides: kui leian koos rahakotiga, on selle kindel omanik ja selle saab tagastada, kui aga maas vedeleb üksik rahatäht, siis sellel omanikku teada ei ole ja leidja võib teha sellega, mida tahab. Kui ma ei taha, et teised me toest võiksid vabakt kasutada, ei ole mul raske see registreerida, et huvilistele leitav olla.

Tasuta valimite tekitamine audiomaterjalist oleks ka päris teostatav. Miks mitte lubada kasutada oma teosest juppe, mis oleksid mõistliku pikkusega? Sellega võib tõusta ka originaalteose populaarsus. kellelgi tekib ikka huvi, et millisest loost see jupp pärit on ja ta otsib selle välja, võib olla tutvub ka autori teiste teostega ning lõpuks soetab plaadigi. Minu arvates päris hea mõte andes rohkem ning kiiremini uut ja huvitavat materjali kultuurile juurde.

Viimasena välja toodud DNRist loobumine on haakuv mittekaubanduslikel eesmärkidel jagamise lubamine. Seda saab vaadata kahte pidi: kui mina näen aastaid vaeva ja loon mõne eriti asjaliku programmi, siis ma küll eeldaks, et inimesed maksavad selle eest. mitte, et üks ostab ja kogu suguvõsa saavad kasutada. Teisest küljest: kui ma ostan mõne programmi või mingi tarkvara (kasvõi kõige lihtsam näide MS Office) ja mul on kodus nii lauaarvuti kui ka tööle vean oma sülearvutit, siis ma küll tahaksin, et korra makstes oleks see mul mõlemas arvutis olemas. Seega teose/tootja loojana tahaks ma küüned ikka enda poole hoida, tarbijana aga kõige eest võimalikult vähe maksta, veel parem oleks sõbralt tasuta saada. Kust jookseb see kõigi suhtes ÕIGLANE piir?

Täiesti lõplikult kokku võttes: inimese õigus privaatsusele on kõige tähtsam, seda rikkumata on aga õige autoriõigusi kaitsta, mille ulatuse piirid on aga kaheldavad ja nihutatavad.

Ja soovitan kõigil antud teost lugeda. Väga informatiivne ja huvitav. Seda postitust kirjutades läksin endaga ikka mitmeid kordi veidike konflikti, mis tähendab, et teos pani mind tõsiselt mõtlema ja iseendas arutlema.

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Blog at WordPress.com.