Teadmusjuhtimine – II moodul

 

Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus

Õppiv organisatsioon on firma, mis panustab oma töötajate enesearengusse ja pidevasse edasiliikumisse tootmise ja tehnoloogiate täiustamise näol, tänu millele ollakse kiiresti reageerivad muutuvatele vajadustele turul.

Õppiv organisatsioon eeldab viie komponendi ehk viie võtmedistsipliini järgimist:

  • ühisvisiooni arendamine (st ühiselt väljatöötatud visioon organisatsioonist);
  • organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine (st vajadust pöörata tähelepanu isiksuse terviklikule arengule);
  • organisatsiooni liikmete mõttemudelite arendamine (mõttemudelid määravad suhtumise endasse ja teistesse, rõhutavad vajadust oma suhtumist analüüsida ja vajadusel korrigeerida);
  • meeskondlik õppimine (see rõhutab dialoogi arendamise võimet ja kuulamisoskust, et saada aru üksteisest ning tegemaks otsuseid lahenduseni jõudmiseks);
  • süsteemne mõtlemine (st näha nähtuste vahelisi seoseid ja leida probleemsed valdkonnad, mis vajavad täiustamist).

Kõigis neis valdkondades peaks toimuma kõiki organisatsiooni struktuure läbiv sihipärane areng. Viie distsipliini põhiprintsiipide tundmine aitab meeskonnaliikmetel aru saada kuidas käituda, et saavutada kavandatud tulemusi.

 

Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

  • 1990. aastal Peter Senge raamat „Viies distsipliin“, tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”;
  • 1994. aastal Peter Senge, Art Kleiner, Richard Ross, Charlotte Roberts ja Bryan Smith raamat „Viie distsipliini käsiraamat“ (The Fifth Discipline Fieldbook), hulgaliselt näpunäiteid ja ideid organisatsioonide arendamiseks;
  • 1999. aastal  Peter Senge, Robert Kleiner, Charlotte Roberts, George Roth, Rick Ross ja Bryan Smith raamat „Muutuste tants“ (The Dance of Change), organisatsioonilised muutused, sidudes inimeste väärtushinnangud, püüdlused ja käitumisprotsessid strateegiate, süsteemide ja praktikaga.

 

Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel

Kõige suurem erinevus on suhtumine muutumisse ja muudatusse ning palju laiem kontekst, miks ühte või teist arendusmeetodit kasutatakse.

Õppiva organisatsiooni puhul on oluline tõlgendamisvõime suurendamine (know-why) ja uue teadmuse loomine, vähem uue teadmise omandamine (know-how). Iseloomulikuks on ka pidev kahtlemine üldaktsepteeritud toimeviisides.

 

Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis

Õppivas organisatsioonis on kõige olulisem teadmuse loomine, mida toetatakse teadmusringluse soodustamise ja teadmusjuhtimisega.

 

Haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel

Kuna õppiva organisatsiooni on eesmärk on oma teadmuse pidev suurendamine, siis haridustehnoloogia on vahend selle teostamiseks. Haridustehnoloogiliste vahenditega luuakse organisatsioonile vajalikud erinevad võimalused, et selle eesmärgini võimalikult efektiivselt jõuda.

 

Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine

Formaalne õppimine toimub selleks ettevalmistatud paigas (kool, muud haridusasutused). Õppimise lõpus saadakse vastav tunnistus ning mingi tasemini on õppimine tavaliselt kohustuslik. Ehk siis kõik alg- ja põhikoolid, gümnaasiumid, ülikoolid, samuti huvikoolid. Need on loodud selleks, et sinna tuldaks õppima koostatud programmi alusel.

Informaalne õppimine tähendab seda, et inimene õpib pidevalt igas olukorras tihti seda ise tähelepanemata. See õpe ei ole korraldatud kuidagi ning üldiselt ei anna keegi ka mingit tunnistust. Kuna õppimine toimub tahtmatult, siis tihti ei panda oma õppimist ka tähele.

Mitteformaalne õpe jääb üldistades kahe eelneva vahele: õpe on korraldatud, sellel on omad eesmärgid ja õpiväljundid, kuid õppimine võib toimuda kõikjal ja õpetajateks ei pea olema koolitatud pedagoogid, vaid ka vabatahtlikud, huvitatud isikud, oma enda kaaslased. Näitena üks õpetaja teeb oma kolleegidele mõne koolituse või liigutakse koos retkejuhiga matkarajal. Õppimine on paindlik, õppijakeskne ja kõigile kättesaadav.

Tegelikult aga võib igasuguse õppimise puhul leida kõigi kolme elemente korraga.

 

Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus

Infokultuur on üks osa iga organisatsiooni kultuurist. See hõlmab nii teabeedastusel kasutatavat tehnoloogiat, väärtusi,  edastatavat sisu kui ka palju muud, mis seostub infoliikumise, informatsiooni talletamise, kommunikatsiooni ja selle vahenditega.

Infokultuuri üheks osaks on infokäitumine, millega tähendatakse viisi, kuidas infoallikatest ja -kanalitest informatsiooni otsitakse ja kasutatakse, seda nii passiivselt kui ka aktiivselt.

Tähtsaks oskas infokäitumisest on infokäsitlemisega seotud teadmised ja oskused, mida nimetatakse infopädevuseks ehk infokirjaoskuseks ( Virkus, S.2003).

 

Allikad

Virkus, S. (2003). Artikkel loetav aadressil:
http://www.tlu.ee/i-foorum/ifoorum7/Artiklid/sirje.htm

Virkus, S. 2015. II Moodul: Teadmusjuhtimine ja õppiv ning teabeküllane organisatsioon. Formaalne ja informaalne õppimine. Infokultuur. Tallinna Ülikool. Loengukonspekt teadmusjuhtimises. [https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1169902/mod_resource/content/1/II%20Moodul%20Sissejuhatus.pdf]

Advertisements
Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: