Viies teema: Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Ülesande püstitus asub siin.

Valisin lugemiseks Kai Hakkari artikli “TOWARD A TRIALOGICAL APPROACH TO LEARNINGUntitled“.

Artiklis tutvustati trialoogilist õppimise käsitlust, mille järgi haridus- ja erialainstitutsioone tuleks arendada teadmisi loovateks kogukondadeks. Õpilased, õpetajad ja spetsialistid pole ainult teadmiste tarbijad, vaid ka potentsiaalsed uute teadmiste loojad ja teadmiste kasutamisviiside innovaatilised muutjad. Koostöös suudetaks luua teadmisi, mida saaksid kasutada nii kaaslased kui ka välised kogukonnad. Selleks tuleb aga murda piirid hariduse ja spetsialistide kultuuride vahel, ühendada päriselu keerulisus haridusasutustega.

Tavaliselt on õppmine õpetaja poolt määratud, õigete-valede vastustega, õppija töötab individuaalselt, ajaliselt piiratud mõne õppetunniga. Trialoogilise lähenemise puhul on õppimine laiendatud ruumiliselt (murdes väljas klassiruumist, luues sidemed kohalike ekspertide kogukondadega), ajaliselt (integreerides teadmisi üksikute tundide ja kursuste üleselt ning  ühendades hulka õpilasi püsiva uurimise protsessis) ja episteemiliselt (integreerides õpikuteadmisi tegeliku kohaliku kultuuriga, valdkondadeüleste erialaste ja akadeemiliste teadmistega).Untitled2

Need laienemised tulenevad peamiselt IKT vahendite ja koostööd võimaldavate tehnoloogiatest, mis muudavad koos töötamise ajaliselt ja asukohast olenemata võimalikuks.

 

Artikli autor on aastaid töötanud trialoogilise lähenemise propageerimisele hariduses, luues selleks ka tehnoloogilisi vahendeid ja võimalusi. Kuid selleks, et seda lähenemist kasutada, peab olema ka ühiskonnas toiminud vastavad arengud, et selliseid muutusi õppimise ja õpetamise käsitlusi saaks rakendada.

Kool, kus mina töötan, on väike maakool, väheste töökohtadega ja piiratud võimalustega piirkonnas. Sellise uue lähenemise kasutusele võtt oleks väga keeruline. Õpetajate IKT vahendite kasutamise oskus on alles lapsekingades. Selle muutmiseks läheb vaja palju aega ja resursse. Praegusel hetkel oodatakse koolidelt teatud faktide ja oskuste õpetamist ning õppijate edukust võrreldakse nendest lähtuvalt. ka edasiõppimisvõimalused on otseselt seotud faktidega.

Praegu nähakse vaeva, et üksikuid õppeaineid omavahel lõimida. Lõimida õppimist aga nii suures mastaabis nagu näeb seda ette trialoogiline lähenemine, vajab intensiivset tööd erinevate osapoolte vahel. Kes selle aga ette võtab? Praegusel hetkel (minu kogemuse järgi) ootavad nii vanemad kui ka õpilased, et õpetaja seisab klassi ees ja annab oma teadmised edasi. Vähemalt oma õpilaste puhul olen tähendanud, et andes neile mõne probleemülesande ja võimaluse valida vabalt materjale, kust infot otsida, loodavad nad vastuseid ikkagi minult kuulda. koostöö kogukonnaga aga kindlasti suureneb tulevikus, kus hakatakse väärtustama kohalikke spetsialiste, kelle teadmisi ja oskusi saaks integreerida haridusasutusega.

Kokkuvõttes võin öelda, et trialoogiline lähenemine õppimisele on innovatiivne ja idealistlik, kuid Eesti haridussüsteem ei ole hetkel selleks veel valmis.

 

Advertisements
Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

Post navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: