Monthly Archives: February 2016

Kognitiivse õppimise keskkondade näited

Teine ülesanne

Valisin analüüsimiseks eopik.ee keskkonnas Eesti ajalugu gümnaasiumile õpikust peatüki 5.6.1 Rahvaharidus.

Õpib indiviid ehk õpilane iseseisvalt, õpiprotsessi vahendab e-õpik õpetaja suunamisel.

Põhilise osa moodustab tekst, lisatud on kaks pilti, kaart, üks audio- ja üks videofail. Teksti sees on mitmeid hüperlinke, mis annavad sõnale või sõnaühendile lisaselgitust või Vikipeedia artikli, mida nimetatakse ka mõistepõhiseks navigeerimiseks (Pata 2016).

Liigne infoküllus pärsiks Sweller‘i kognitiivse koormuse teooria järgi õppimist, kuna töömälu infotöötlemisvõime on piiritletud. Õppetükki sellest lähtuvalt vaadates peab ütlema, et infot ei ole väga palju.

Õppetüki tekst ei ole väga pikk, esitatud on lühikeste lõikudena. Teksti kõrval asuvad kaks pilti, üks pealkirjaga “Krihvel ja tahvel”, teine esimesest eestikeelsest Piiblist. Mayeri multimeedia õppimise teooria (Pata 2016) kohaselt “inimesed õpivad paremini, kui esitatakse vaid oluline info struktureeritud moel, kusjuures omavahel seotud mõisted ja kujutised asuvad ekraanil lähestikku nii ruumiliselt kui ka ajaliselt”. Piibli pilt asub kenasti vastava lõigu kõrval, kuid tahvli pilt küll ühegi teksti osaga ei seostu. Ilmselgelt peaks see illustreerima kogu peatüki teemat, kuid tekstis oleks võinud olla vähemalt üks lausegi, mis õigustaks/seostaks selle pildi kasutamist. Lihtne näide: “Koolis kasutasid õpilased krihvlit ja tahvlit.”

Heliklipi sobivuses ma samuti kahtlen. Ma mõistan, et see on lisainfo andmiseks, kuid minu arvates ei olnud selle klipi sisu (raadiosaade, kus räägitakse piibli tõlkimisest, piibli kirjutamisest, kuidas piiblit lugeda) õppetükki piisavalt toetav. Antud klipp on üle 30 minuti pikk, suhteliselt monotoonsete häältega ning ei tundu väga atraktiivne, seda eriti gümnaasiumiealisele õpilasele. Ma oleksin tahtnud kuulata midagi hariduse kohta 18. sajandil, näiteks mõne ajaloolase kirjeldust talulaste kooliskäimise kohta. Kui selline helifail oleks olemas olnud, siis piibli tõlkimisest ja kirjutamisest raadiosaade oleks võinud rahulikult selle kõrval olla nendele, keda see tõesti oleks huvitanud.

Samad mõtted tekkisid seoses videoga. Ma ootasin visuaalset materjali samal teemal, et loetu kinnituks ka videot vaadates/kuulates, kuid järjekordselt oli tegemist lisainfoga. Selleks, et paremini mõista selle lisamaterjali seotust antud teemaga, oleks kindlasti pidanud juures olema seletus.

Kindlasti on oma koht siin õpetajal, kes saab tunnis vajalikud seosed õpitava ja lisamaterjalide vahel luua.

Omajagu on tekstisiseseid hüperlinke, mis minu arvates kõik ennast ei õigusta. Paljud hüperlingid viisid Vikipedia lehele, mis antud sõna/mõistet seletasid väga keeruliselt või siis ei olnud piisavalt informatiivsed. Näiteks vajutades “lõunaeesti keel” avanes Vikipeedia leht, mis ei andnud mulle sugugi aimu, milline see lõunaeesti keel siis on. Sealt lugesin, et lõunaeesti keel ehk murre jaguneb veel kaheks. See info igatahes ei andnud mulle midagi juurde. Oleksin tahtnud näiteks lugeda lõunaeesti murdes mingit teksti, et aru saada erinevusest põhjaeesti keelest. Meeldivamad olid need lingid, kuhu oli ajaloolane mingisugust konkreetset lisainfot juurde lisanud. Samas tekkis mul paljude mõistete juures küsimus, miks sellele ei ole lisainfot juurde pakutud. Näiteks, lugedes: “Väga olulist lisa tõid talurahva lugemislauale ka 18. sajandi alguskümnendeil ilmuma hakanud talurahvakalendrid, mille juures omasid lektüürina tähendust nn kalendrisabad. ” tekkis mul tahtmine sellest kalendrist korralikku pilti näha või täpsemalt selgitust lugeda. Ma usun, et minu ettekujutus kalendrist ei ole sama, mis sellel ajal tegelikult välja anti. Oleksin ma saanud rohkem informatsiooni, oleksin ma van Leeuw’i ja Chi  järgi (ref Pata 2016) oma varasemat mõttemudelit saanud parandada.

Peatüki lõpus on küsimused arutlemiseks. Need ei ole otsesed enesetesti küsimused, et näha, kas õpitu on omandatud, vaid hoopis suunavad küsimused lisainfo otsimiseks ning uute seoste loomiseks muude teadmistega. Näiteks üheks küsimuseks on(meeldetuletuseks: peatükk käsitles Eestit 18. sajandil), kuidas suhtus nõukogude võim Piibli trükkimisse ja levitamisse. Samuti küsiti ka, kuidas tänapäeval toimub meie riigis Piiblite tõlkimise, levitamise jm seonduv. Niimoodi tuleb meenutada juba olemasolevaid teadmisi ja kõrvutada uutega, nende teadmiste töötlemine tagab aga parema kinnitumise pikaajalisse mällu.

Samuti on olemas kordamisküsimused kõrval paanis. Õpetajale mõeldud materjali alt lugesin, et need on mõeldud kasutamiseks uue tunni alguses, et eelnevalt õpitu meelde tuletada ning et õpetaja saaks uue teemaga siduda. Küsimustele vastates antakse tagasisideks, kas õige või vale ning hinnatakse teadmiste taset kokkuvõtvalt. Vale vastuse puhul õiget vastust ei kuvata. Küsimustele vastamiste arv ei ole piiratud.

Õpistiilidega seonduvalt

Õppetükk sobib nii tegevuslikule kui ka reflektiivsele õppijale. Reflektiivsele seetõttu, et saab materjaliga rahulikult omas tempos töötada, tegevuslikule tänu aruteluküsimustele, kus tuleb rühmatööd teha ning teistega antud teemadel arutleda.

Kindlasti on õppetükk sobivam verbaalsele õppijale, kes saab omale vajaliku info tekstist, kuna visuaalsele õppijale jäi materjali puudu. Pilte oleks võinud isegi veidi rohkem olla, mõni joonistus õppivast lapsest antud ajastul vms, sama teemat käsitlev video ja helifail oleksid samuti asjakohased olnud. See oleks andud rohkem võimalusi just verbaalse õpistiiliga õppijale.

Arutelu küsimused olid minu arvates väga head ja sobivad kõikidele õpistiilidele, kuna näidati seoseid igapäevaelu ja teiste valdkondadega (Pata 2016).

Kokkuvõtteks

Minu hinnangul saaks see õppematerjal olla parem, kui lisada sinna rohkem teemaga otsesemalt seonduvat materjali, et õpilane peaks saadud infot mitu korda erinevate “nurkade” alt töötlema, mis aitaks sellel paremini kinnistuda.

 

 

Allikad

Pata, K. (2016). Kognitiivne õppimine. Loengumaterjal. Loetud aadressilt: https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/3loeng2016.pdf

 

 

 

 

Advertisements
Categories: Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon | 1 Comment

2. Sisupakettide koostamise vahendid

Valisin sisupaketi koostamise vahendiks Xerte. Varasemalt pole ma ühtegi programmi kasutanud, seega selline võrdlusmoment puudub.

Nokitsemist oli ikka parasjagu, kuid üldiselt on tegemist vägagi võimalusterohke vahendiga.

Valisin teemaks kõrvu- ja tippnurgad, kuna see tundus selline lihtne teema, mille kohta materjali saaks lisada. Tegin (üli)lühikese teooria lehe ning hakkasin erinevaid lisasid juurde panema:

  • vistutasin (offtopic: jube sõna) paar videot, veebilehe ja ühe Learningappsi harjutuse
  • tegin Hotspoti mängu
  • lisasin pilte

Kõige rohkem võttis aega erinevate võimalustega tutvumine ja õigetesse lahtritesse õige teksti kirjutamine.  Lehti lisades ei olnud kohe kirjeldusest aru saada, milliste võimalustega on tegemist, seega muudkui lisasin ja kustutasin neid. Kuna hetkel oli tegemist vaid katsetamisega, siis väga palju interaktiivseid võimalusi ma oma õppematerjalis ei kasutanud, silma aga hakkasid paljud. Mulle väga meeldis, et saab lisada mitu paralleelselt kulgevat õpiteed, näiteks õpilane saaks valida endale sobiva raskusastme ja edasi jätkata talle sobiva materjaliga. Enesekontrollitestidega saab vastavalt valitud vastusele õppijat suunata mõnele muule lehele, näiteks tagasi õppetüki algusesse või hoopis kuskile lisamaterjalide uurde jne. Ainult pealehakkamist ja fantaasiat on vaja. Üheks toredaks võimaluseks oli ka pildil hotspotide tegemine. Esimese mõttena tuli seos algklasside loodusõpetusega, kus näiteks metsakoosluse pildil saaks õpilane vajutada mõne looma peale ning seejärel viiakse ta lehele, kus on selle looma täpsem kirjeldus.

Ma ei tea, kuidas on teiste sisupakettide vahenditega, kuid väga asjalikud tundusid ka lehed, kus saab näidata Delicious’i järjehoidjaid, Flickri pildiseeriat, mõnda veebiaadressi QR-koodina, RSS ja Youtube’i voogu. Päris palju oli ka erinevaid testide tegemise lahendusi, millest suurem osa ma läbi vaatasin, kuid aja kokkuhoiu mõttes õppematerjali ei lisanud.

Sellisel kujul õppematerjali koostamine on küll aeganõudev, kuid kui korralikult oma eesmärgid läbi mõelda, saaks teha väga mitmekülgse ja huvitava õppimisvõimaluse, mille saab kohandada sobivaks ka eri õpistiile arvesse võttes.

Kui õppematerjal oli valmis, siis eksportisin selle kenasti SCORMi zip failina välja ning proovisin seda Moodle’isse üles laadida. Siin kohal tekkis probleem. Mingil põhjusel (“XML error: Undeclared entity error at line 1”) see mul ei õnnestunud. Enda lohutuseks lugesin, et ka paljudel teistel tekkis sama probleem. Eks paistab, kuidas see laheneb.

 

Kokkuvõtteks toon välja Xerte kasutamise plussid ja miinused enda kasutamiskogemusest lähtuvalt:

Plussid:

  • palju erinevaid võimalusi, pisipildid juures
  • väga lihtne väliseid lehti materjali sisse lisada, ei pea lingiga välja suunama
  • lehtede järjestust lihtne muuta (drag and drop)
  • pärast mõningast katsetamist kergesti arusaadav
  • preview kohene võimalus
  • ei midagi liiga keerulist

Miinused:

  • esialgu tundub veidi segane, võimalused ei ole piisavalt lihtsalt seletatud
  • ühe lehe/elemendi juures palju lahtreid, mida täita, kuid ei ole väga selge, mis kuhu käib

 

Kui Moodle’i probleem lahendatud saab, siis siia tuleb link õppematerjali juurde. Ja siin see ongi 🙂

 

 

Link ülesandele.

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | 3 Comments

1. Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

Repositooriumiks valisin Learning Resource Exchange, mis on  Üle-Euroopaline üldhariduskoolide elektroonsete õppematerjalide repositoorium. Täpsemalt öeldes on tegemist nii referatooriumiga, kuna selles andmebaasis on ainult õpiobjektide metaandmed, mitte õpiobjektid ise.

Õpiobjektid on leitavad ka mitteregitreerunud külastajale. Registreerumine kasutajaks annab võimaluse hinnata, kommenteerida ja lisada õpiobjekte Lemmikutesse. Registreerumine on tasuta.

Õpiobjekte saab otsida nii märksõna, keele, aine kui ka pakkuja järgi. Lisaks saab teha linnukese kastikese “travel well” ette. Põldoja (2015) järgi on need sellised õppematerjalid “mida on sõltumata keelebarjäärist võimalik teistes maades taaskasutada”.

Eesti keelset materjali otsides on otsingutulemuseks 724 kirjet, mis on päris muljet avaldav. Lähemal uurimisel selgub, et suurem osa neist on simulatsioonid (keemia, füüsika, matemaatika alased), veidi ka muud materjali, mida on eesti keelde tõlgitud. Igatahes väga huvitav “sorimine”.

Varasemalt olen ma tuttav Koolielu portaaliga, muudega nii väga mitte. Tavaliselt kasutan Google’i abi, kui vajan ainetunni jaoks lisamaterjali mõne teema juures, teadlikult repositooriumeid pole kasutanud.

Teiste poolt koostatud materjalidest kasutan kõige enam füüsika simulatsioone PhET leheküljelt. Neid on ka eesti keelde tõlgitud, mis teeb kasutamise eriti mugavaks. Loomulikult kasutan ka Youtube’is leiduvaid videosid teemade näitlikustamiseks. Matemaatika jaoks otsin tavaliselt töölehti juurde, et saada veidi vaheldust tavapärastest ülesannetest. Tihti muudan neid oma vajadustele sobivaks.

Oma materjale jagan vähestega, kuna tihtilugu teen ma need jooksvalt valmis ning peale kasutamist leian, et miski oleks võinud teisiti olla. Alati on need ka erineva tasemega, kuna õpilased ja klassid on aastati väga erinevad. Näiteks sama töölehte, mida kasutasin füüsikas eelmine aasta, ei ole mul mõistlik samal kujul kasutada praegusel aastal, kuna klasside õppimisstiilid ja tase on niivõrd erinevad.
Usun, et õpetajad ei jaga oma materjale nii aja puuduse, tagasihoidlikuse kui ka tahtmise puudumise tõttu. Väga kiiduväärt on erinevad õppematerjalide loomise konkursid, mida näiteks HITSA aeg-ajalt korraldab. Nii nagu ikka, auhind tõstab motivatsiooni. Nii nagu õpilasi tuleb tegutsemiseks motiveerida, tuleb ka õpetajaid. Siin on kindlasti oma koht ka koolijuhatajal või miks ka mitte omavalitsusel, kes oma tegevusega saaks õpetajaid materjalide koostamise ja jagamise poole suunata.

 

Allikad

Põldoja, H. (2016). Sissejuhatus digitaalsetesse õppematerjalidesse. Loetud aadressilt https://oppematerjalid.wordpress.com/oppematerjalid/sissejuhatus-digitaalsetesse-oppematerjalidesse/

Categories: Digitaalsete õppematerjalide koostamine | 4 Comments

Käitumuslik õppimine digitehnoloogiaga

 

Esimeseks iseseisvaks tööks oli leida üks õpikeskkond või digitoega õpistsenaarium, mis kasutab käitumuslikku õppimist ja seda analüüsida.

Valisin sellise mängu nagu ALIEN ANGLES, mis toetab nurgakraadide õppimist.

alien1

 

Õppimise algatab ülesande püstitus, kus on kirjas, et sõbralikud tulnukad reisivad uude kolooniasse planeedile Geomeetria, kuid kahjuks on mõned tulnukad ära eksinud. Mängija on pandud päästetöid juhtima. Tema ülesandeks on määrata õige nurk päästeraketile. Arvuti genereerib nurgakraadid ning õpilane peab hinnanguliselt õige nurga tekitama. Selleks, et tulnukas päästa, tohib eksida 5 kraadi ulatuses.

 

 

alien2 alien3

Peale oma vastuse esitamist ilmub taustale mall ning mängija näeb, kui täpne ta oli. Mängu akna alumises osas on näha arvuti poolt  ette antud nurga kraadid, mängija loodud nurk kraadides, mängija täpsus kraadides ja päästetud tulnukate arv. Need andmed on näha kogu mängimise aja jooksul.

Tegemist on individuaalse drillimisharjutusega, kus õigesti vastates tuleb kohene positiisne tagasiside koos ühtemoodi heliga, valesti vastates samuti kohene tagasiside, kuid negatiivsema alatooniga heliga. Ühe mängu jooksul saab teha kümme “lasku”, misjärel saab mängu uuesti alustada. Olenevalt mängija edukusest, kuvatakse tagasisidet andev teade, näiteks :”Keep practising. Your space team is counting on you.” või “Ecxellent work. You have made you space team proud of you.”

alien5 alien4

Mängu mängimise ehk drillimise käigus õpib mängija paremini nurkade suurusi hindama. Et seda paremini teha, tuleb abiks mall, mida peale igat “lasku” näidatakse ekraanil, kus mängija näeb talle ülesandeks antud nurka, kui ka tema pakutud varianti. Malli pidevalt nähes tekib vaikselt arusaamine nurgakraadide paiknemisest ja enda täpsuse tasemest.

Mängija saab harjutada nii kaua, kuni ta on ise tulemusega rahul. Samas saab tunnis kasutades õpetaja ette öelda, millise tasemini (kui mitu tulnukat peab saama päästetud) õpilane peaks jõudma, et näiteks mingit hinnet saada (või muud preemiat).

Kuna see mäng on väga lihtne ja lühike ning treenib algtasemel, siis siin ei järgne mingeid auhindu piisavalt edukalt vastates. Samuti ei ole võimalik valida erinevate raskusastmete  vahel või liikuda uuele tasandile.

Harjutamiseks ja nurgakraadidest aru saamiseks on see mäng väga hea. Olen seda ise oma matemaatika tundides kasutanud ning õpilased mängivad seda hea meelega. Eriti rahul on nad endaga, kui mõnel korral õnnestub 0 kraadiga eksida ehk siis täiesti täpselt nurk paigutada. Mäng on lihtne ja arusaadav ka nendele õpilastele, kes inglise keelest aru päris hästi ei saa. Võiks olla võimalus, kus õpilane näeb oma viimaste mängude tulemusi (nt viimase 5 mängu), et tekiks võrdlusmoment omaenda katsetega ja seda võiks saada ka teistega jagada. Kaaslastega konkureerimine on kindlasti üks suur motivatsiooniallikas.

 

Categories: Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon | 2 Comments

Create a free website or blog at WordPress.com.