IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

ITSPEA- Teistmoodi IT

Selle nädala teemana pidin leidma mõned huvitavad IT-tugiteenused puudega inimestele arvutikasutamise hõlbustamiseks.

Eyegaze Edge – lisamonitor, mille kasutaja saab ühendada oma arvutiga (sh hiir ja klaviatuur). Sinna lisamonitorile ilmuvad erinevad kontrollnupud (nt klaviatuuri nupud, hiire nupud, kõnesüntesaator koos sõnadega jne). Tänu infrapunasele kaamerale tuvastab see kuvar inimese pilgu (inimene vaatab siis sellele nupule lisakuvaril, mida kasutada tahab) ja täidab vastava käskluse. See on mõeldud just neile, kes on väga raske liikumispuudega, kuid kes suudavad oma silmi kontrollida.

 

InfoScan TS Elite

 

InfoScan TS Elite – Teinekord on puudega inimesel ka arvutiekraani tagant väljaspool abi vaja. Selleks tuleb appi
skänniv pliiats (väga vaba tõlge :D). Pliiatsiga saab
üle lehe liikudes trükitud teksti skäneeri
da,  salvestada kuni 500 lehekülge materjali, lasta seda ette lugeda ning ka USB kaabli abil arvutisse laadida. Pliiatsil on juba sõnastik sees (American Heritage Dictionary) ning samuti suudab see tuvastada 6-22 punktisuurust teksti nii inglise, prantsuse, saksa kui ka hispaania keeles.

 

 

Viited

http://www.computerworld.com/article/2522955/computer-hardware/14-tech-tools-that-enhance-computing-for-the-disabled.html

 

 

Advertisements
Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

ITSPEA -Häkkerid

 

Ülesanne: Kirjelda ajaveebis mõnd IT-projekti, mis sinu arvates kasutab edukalt häkkerlikku mõtteviisi.

LibreOffice Logo Flat.svg

LibreOffice

See on alternatiiv muudele kontoritarkvaradele, avatud lähtekoodiga ning tasuta allalaadimiseks ja jagamiseks. Tsitaaat LibreOffice’i eesti keelselt kodulehelt: “Tegelikult, mida rohkem sa LibreOfficit kopeerid ja levitad, seda õnnelikumad on LibreOffice loojad.”. Seda arendatakse kogukonna põhiselt ning kõik on oodatud sellesse panustama ja seda arendama. Loe lähemalt siit.

Olemas on tekstitöötluse programm (Writer), tabelarvutused (Calc), esitluste loomine (Impress), joonestustööriist (Draw), andmebaasirakendus (Base) ja võrrandiredaktor (Math).

Paljud asutused on juba sellele tasuta tarkvarale üle läinud, kasutamine on sama mugav kui MS Wordki. Kõik need programmid on saadaval ka eestikeelsena koos kõikvõimalike õpetustega.

Saadaval on mitmetele eri platvormidele, sealhulgas Microsoft Windows, Mac OS X ja GNU/Linux (Debian, Ubuntu, Fedora, Mandriva, Suse, …). Samuti on olemas LibreOffice Portable (PortableApps.com platvormil), mida on võimalik kasutada kõigis kaasaskantavates nutiseadmetes ja ka näiteks pilvepõhistes lahendustes.

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

ITSPEA – Tsensuur, privaatsus ja Internet

Mark Andrejevici mõiste “digiaedik” (digital enclosure)

Digiaedik tähistab tänapäeval väga levinud nähtust, kus Interneti kasutaja kõik tegevused salvestatakse kolmandate isikute poolt.

Salvestatakse interneti otsingute märksõnu, Youtube’is vaadatavaid videosid, külastatud veebilehti, Interneti kasutamise asukohti jne. Inimeste kohta kogutakse erinevat infot, nende vahel luuakse seoseid ja seda infopanka saavad huvitatud kolmandad kasutada oma eesmärkide saavutamisel. Ühelt poolt on selline tegevus rakendatud riikliku julgeoleku kaitseks. jälgitakse tegevusi/otsinguid, mis võiksid riiki kahjustada, nt terroristid vms. Täiesti arusaadav ning sellisel viisil on suudetud ära hoida paljusid võimaliku kurva lõpuga sündmusi. Teiselt poolt on olukord aga selline, et saadud teavet kasutatakse erinevate toodete marketing’iks. Võimalik on olukord, kus inimene otsib internetist infot teda vaevava meditsiinilise mure kohta (nt sügelev nabaalune) ning järgmine kord Facebooki kasutades, jookseb reklaamipaanis “juhuslikult” vajaliku ravimi reklaam. Korra külastan ühte veebipoodi ning edaspidi külastavad selle firma reklaamid mind ekraanivahendusel tihti.

Siia passib hästi ka mu isiklik näide. Olukord: Facebookis jookseb seinalt aeg-ajalt läbi lõik “Sinu sõbrale “kesiganes” meeldib “see “misiganes” leht koos pisikese pildikesega ehk siis reklaam. Ühel päeval kirjutab sõber mulle Facebooki, et nägi sellel samal reklaamribal, et minule meeldib “nimipoleoluline” veebipood ning pildil olid erinevad täiskasvanutele suunatud mänguasjad. Sõber naeris ikka korralikult, mina sain aga väga pahaseks. Esiteks, ma olen külastanud “nimipoleoluline” veebipoe lehte, aga kindlasti ei ole ma nuppu “meeldib” vajutanud. Teiseks on mu Facebooki sõbralistis ka töökaaslased õpilased ja nende vanemad. Mis mulje see minust jätab? Igatahes kirjutasin “nimipoleoluline” veebipoele kurja kirja, millele tuli kiiresti ka vastus, kus nad kõigepealt vabandasid, et selline ebameeldiv olukord minu jaoks on tekkinud. Seejärel selgitasid:

“… . Facebook on oma reeglites väga karm ning täiskasvanutele mõeldud reklaami otseselt teha ei saa. Nimetatud reklaami sai näha AINULT see inimene, kes on nimetatuid tooteid meie kodulehelt vaadanud ja nendel klikkinud. Muul moel täiskasvanutele mõeldud toodete reklaam Facebooki ei jõua. …”

Seepeale sain ma sõbra üle korralikult naerda. Tuli mind nokkima, nüüd sai kogu jama enda kaela. Tema jõulukingi soov on igatahes nüüd teada.

Aga järeldus? Minu külastus antud veebilehel on isiklikult tuvastatud ning seostatud minu Facebooki kontoga. Täpselt sama ka mu sõbra puhul, kuigi ta väitis, et pole sellel veebilehel üldsegi käinud (arusaadav väide arvestades konteksti :-D). Igatahes, ilma kuskile sisse logimata on minu kohta hoomamatu kogu andmeid kogutud, mida kasutatakse minu mõjutamiseks või otseselt mulle suunatud reklaami pakkumiseks. Kõhedust tekitav.

Kõik rakendused, mida oma nutiseadmesse allalaadida, tahavad teatud õigusi minu informatsiooni kasutamiseks ning mul pole ainugi, kuhu need lähevad või kes nendele ligi pääseb.

Siinkohal tooksin veel ühe näite, mis on pärit sellest artiklist. Firma, nimega Appirio, müüb rakendust, mida töötajad saaksid tööandja “palvel” enda Facebooki kontol installida. Antud rakendus otsib sotsiaalvõrgustikes võimalikke kliente, ostjaid ja uusi töölisi. Appirio enda väitel saab töötaja näha erinevat infot tema võrgustikus oleva inimese kohta (mida ta on ostnud, otsingu märksõnad, millistel sündmustel osalenud jne). See rakendus aitab tööandjal oma “virtuaalsete kliendihaldurite” hulka suurendada ning ära kasutada suhteid, mis töötajatel juba olemas on. vastavalt kogutud andmetele pakun rakendus välja sõpru, kes on potentsiaalsed kliendid.

Minu jaoks on selline tegevus väga suureks probleemiks. Sellega rikutakse väga tugevasti inimese õigustatud eeldust privaatsusele. Minu jaoks on õigustatud teatud andmete püük riikliku julgeoleku eesmärgil, seda selle kõige puhtamas tähenduses, kuna mu enda tegevus ei ole sellega kuidagi vastuolus.

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

ITSPEA – Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

 

Virginia Shea raamatus “Netiquette” on viiendaks netiketi reegliks “Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online)”. See, mida ja kuidas sa internetis kirjutad ja jagad, määrab selle, mis mulje sa endast teistele jätad.

Järgnevalt mõned selle reegliga meelde tulnud olukorrad:

Esimene. Facebookis on minu sõpradeks ka paljud õpilased, kes siiski ei ole aru saanud, et see keskkond on avalik ruum. Vähesed kasutavad võimalust oma postitusi privaatsemalt jagada.

Umbes 4. klassi õpilane postitas endast koos sõbraga pildi. Järjest hakkasid koolikaaslased seda kommenteerima ning asi kiskus päris inetuks: sõim, ropendamine jne. Lõpuks mul “viskas kopa ette” (üldjuhul ma ei kommenteeri õpilaste postitusi, mis mu seinale ilmuvad, vaid peamiselt suhtlen nendega privaatselt) ja ma “köhatasin” päris kurjalt selle pildi all. Tuletasin meelde, kuidas Facebook on avalik ruum, kus tuleb käituda vastavalt, mainisin, kes kõik nende kommentaare näinud on ja mis mulje see osalisest jätnud on. Lubasin nendega järgmine päev ka koolis rääkida. Igatahes asi lõppes koheselt ja rohkem pole mu silma alla midagi sellist enam sattunud. Põhjus võib olla aga selles, et õpilased on õppinud oma kontakte grupeerima ja jagamise valikud endale selgeks teinud.

Teine. Järgnevas olukorras ei osalenud minu kooli õpilased, vaid abikaasa kaks sugulast, kes koos 11. klassis täiskasvanute gümnaasiumis õppisid. Kui ma hästi mäletan, olid nad mõlemad vanuse järgi äsja ametlikult täiskasvanuks saanud. Muidu olid mõlemad tüdrukud mulle üpris toreda mulje endast jätnud.

Keskkonnaks on jällegi Facebook. Ühel hetkel postitas üks tüdrukutest foto, mille nad olid teinud õpetaja privaatsest märkmikust, kus olid õpetaja märkmed õpilaste käitumise kohta tunnis. Tüdrukute ja ka teiste kommentaaridest koorus välja, et nad olid õpetaja vihiku salaja vahetunni ajal ta sahtlist võtnud, pildistanud ja siis tagasi pannud. Pildid panid oma Facebooki seinale koos kommentaaridega “on ikka loll õpetaja”, “mis jama ta kirjutab” jne. Läks korralikuks õpetaja mustamiseks (ka õpetaja nime mainiti vahepeal) ja kõige tipuks olid tüdrukud oma “vägiteo” üle väga uhked. Korralikult ikka said õpetajale “keerata”. Lõpuks saabus ka minu taluvuse piir, kus ma jällegi pidin meelde tuletama, mis keskkonnaga on tegu, kes näevad ja mis mulje nad jätsid. Eriti rõhutasin, et niimoodi oma varastamisega uhkustamine väga täiskasvanulikku muljet ei jätnud.

Arvamus nendest “sugulastest” kukkus igatahes kolinal ja ka nüüd, paar aastat hiljem ei vaata ma neid sama pilguga.

Kolmas. Jällegi Facebookis – mõttepaus – sattusin lugema ühe noore naisterahva (u 30, esines oma täisnimega) kommentaare kuskil grupis. Sellist sõnade kasutust polnud ma varem näinud. Väga räige ropendamine kõigi suunal, kohe tõsiselt räige. Ma ei ole ühtegi põhikooli õpilastki kuulnud niimoodi rääkimas, kui olid selle naisterahva postitused. Kui keegi üritas teda korrale kutsuda, sai see veelgi hullema valangu täis ropendamist, vihkamist, lugupidamatust ja kohutavat ebaviisakust. Varsti tuli välja, et see konkreetne naisterahvas on ametilt zumba-treener ning kõigil antud grupi liikmetel tekkis küsimus, miks keegi peaks üldse ta trenni minema, eriti kui kõik tema postitused on nii avalikud. mina sain igatahes väga suure “kultuuri šoki”. Täiesi uskumatu, et üks täiskasvanud inimene võib nii madalal ja ebaviisakas olla. Huvitav, kas sellisel reaalmaailmas üldse sõpru on?

 

Kokkuvõtteks ütlen, et tasub väga hoolikalt läbi mõelda, mida ja kuhu veebis postitada, teistega jagada jne, et mitte jätta endast valet/halba muljet.

 

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

ITSPEA – IT-proff…?

Milline on IT-proff aastal 2015?

Küll ma proovisin täislauseid moodustada, kuid ikkagi kiskus kuidagi rappa. Seega minu lühike kokkuvõtlik IT-profi iseloomustus on esitatud punktidena.

 

IT-proff 2015 on:

  • keldrist väljakolinud ning hea suhtleja (mida parem suhtleja, seda rohkem võimalusi leiab endale)
  • meeskonnamängija
  • ennast pidevalt arendav
  • haritud (see on selline kahe otsaga asi, kogemus loeb ka väga, kuid ennast pidevalt harides, saadakse juurde väga palju kogemusi, ülikoolides võimalik kaasa lüüa päris korralikes projektides jne)
  • kohanemisvõimeline ja paindlik, suudab töötada erinevate probleemidega (kui kliendil on probleem, siis korralik IT-tegelane ei peagi ise kohe lahendust teadma, vaid ta teab, kust infot ja abi otsida, et töö saaks tehtud, kliendil mure otsas)
  • innovatiivne, algatusvõimeline, loov
  • esindusliku välimusega
  • hea eneseväljendusoskusega
  • omab head ülevaadet paljudest IT valdkondadest

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

IT, riskid ja ergonoomika

Ergonoomilise tarkvara kaks näidet

 

Positiivne

Waze – nende endi sõnul “… maailma suurim kogukonnal põhinev liikluse ja navigatsiooni äpp”. Kasutajad saavad reaalajas liikluse kohta infot jagada. Kasutamine on väga lihtne, arusaadav ka kõige lihtsamale kasutajale. Äpi sees navigeerimine on lihtne ja loogiline. Kui tahan ise teistele teada anda nt mõnest takistusest teel, mis koheselt ka teiste kasutajate kaardilt näha, saan seda teha vaid paari näpuliigutusega. Kui äpp on mul navigeerimisfunktsioonil, näiteks sõidan Tallinna kooli, siis on mu kaardil näha nii teeääres olevad liikluskaamerad, ummikud, politseipatrullid, teetööd, takistused teel, suletud teed jne. Lisana on näha ka teiste Waze kasutajad kaardil. seega tahtmise korral võiksin teisele lehvitada, kui üksteisest mööda sõidame. Üpris ebavajalik (või siis täiesti), kuid samas jälle kogukonnatunnet tekitav.

Suve lõpus, kui tuli hakata TLÜs käima, kuid terve Tallinn oli teeremonte ja ümbersuunamisi täis, siis see äpp oli minu jaoks asendamatu. Varasemalt kasutasin muid kaarte/rakendusi, kuid nendel ei olnud ummiku/tee suletud “funktsiooni”.

Kellel pole, tõmmake, kulub ära!

Negatiivne

Joomla – sisuhaldustarkvara kodulehe loomiseks. ma võtsin üle kooli kodulehe haldamise. Keegi ITi poiss oli selle valmis ehitanud, mina pidin sisu lisama. Ja algasid hädad häda otsa. Kõige rohkem segab mind see, et uut lehte või postitust tehes ma ei näe “previewga”, milline see kodulehel reaalselt välja näeb. Võibolla seda kuidagi isegi saab, kuid mina pole sellele pihta saanud. Üleüldse ei ole Joomla kasutusmugavus võrreldav WordPressiga, mis isiklikult minu jaoks on lihtsam, loogilisem, arusaadavam, paremini hallatav ja nii jätkates kiidusõnadega. Igatahes tegin koolile uue lehe ja varsti läheb WordPressi oma üles.

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid

Kolm juhtumit, kus litsentsi valik on mõjutanud kogu projekti käiku

  1. MS Office vs Libre Office – MS Office on kaotamas oma kohta edetabelis tänu tasuta allalaetavatele kontoritarkvaradele. Kuigi on väga paljud (mina ise kaasa arvatud) on harjunud MS-s nt Wordi kasutama ja võimalusel seda ka eelistavad, siis sama töö teeb ära ka Libre Office Writer. Paljud koolid ongi läinud seda teed, et vahetavad MS Office’i välja Libre vastu, mu enda kool samuti. Õpilastele, kes ütlevad, et nad ei saanud mingit kodutööd arvutis teha, kuna neil kodus MS Wordi ei ole, soovitan /tungivalt, et kodutöö saaks tehtud) Libre Office tasuta alla tõmmata. Usun, et Libre kasutajaskond hakkab järjest kasvama, kuna MS omalt poolt mingi käigu teeb.
  2. Skype – kindlasti oleks sellel kasutajaid, kui see oleks tasuline. Kuna aga see on tasuta, on sellel kasutajaid üle 300 miljoni. Tänu sellele on võimalik helistada oma telefoniga välismaale täiesti tasuta (mitte muidugi lauatelefonile), vaja on vaid interneti ühendust, mis tähendab, et miljonite inimeste kõnearved on kõvasti vähenenud.
  3. TransferWise – digitaalne revolutsioon finantsmaailmas. Lihtne kasutada, lubaduste kohaselt hoiad ülekande kuludelt kokku kuni 90% ja raha liigub kordades kiiremini saajale.
Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

Lugesin Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatut The Case for Copyright Reform.

Väga huvitav ja heas mõttes lihtne lugemine. Mulle meeldivad tekstid, mis ei ole kirjutatud võimalikult keerulises ehk siis mõne mõttes ääretult professionaalses keeles. Kui ma tahan, et võimalikult palju inimesi mu teosest ja seeläbi mu mõttest aru saaksid, tuleks see kirjutada ka võimalikult lugejasõbralikult.

Nüüd aga raamatust endast. Selles on põhjalikult arutletud hetkel otsa vaatavatest probleemidest seoses autoriõigustega ja järjest piiravamate seadustega. Autorite nägemuse järgi tuleks autoriõiguse seadused reformida.

Kokkuvõtvad ettepanekud/lahendused teosest “vabakäeliselt” tõlkides:

  1. Autori moraalne õigus jääb muutumatuks.

Autoril on ja peabki olema õigus saada oma töö eest tunnustust. Kellegi teise töö enda nime all esitamine peabki olema illegaalne.

  1. Vaba mittekaubanduslik jagamine.

Kakskümmend aastat tagasi autoriõigused vaevalt puudutasid tavainimest. Reeglid teose/toote paljundamise kohta kehtisid kaubanduslikele “tegelastele”, kel olid vahendid näiteks raamatute ja muusikaplaatide tootmiseks. Tavakodanikud, kes  tahtsid kellegi teise luuletust või ümberlindistatud kassetti oma kallitele või sõpradele saata, ei pidanud muretsema autoriõigustega pahuksisse sattumist. Tänapäeval aga seavad autorikaitse seadused suured piirangud sellele, mida inimesed oma igapäevaelus teha tohivad. Tehnoloogiline progress on muutnud tavainimestele lihtsamaks kultuuri nautimise ja jagamise, autoriõiguse seadused liiguvad aga vastupidises suunas.

Teose autorite nägemuses tuleks autoriõiguste kaitse muuta tagasi algupäraseks: see peaks rangelt kehtima, vaid kaubanduslikel eesmärkidel kopeerimisele ja jagamisele. Seda ei tohiks keelata üksikisikutel, kel puuduvad kaubanduslikud eesmärgid.

  1. Autoriõigus kehtib 20 aastat pärast surma.

Praegu kehtivate seaduste järgi kehtib autoriõigus teosele 70 aastat pärast autori surma. Käesoleva raamatu autorite arvates võiks see aeg olla lühem – 20 aastat. Nende arvates oleks see mõistlik nii  sotsiaalsest kui ka investorite vaatevinklist. Ükski investor ei soovi oodata nii kaua, et oma investeeringult tulu tagasi saada.

  1. Oma teose registreerimine pärast 5 aastat.

Praegusel ajal on suureks probleemiks tööd, mida kaitsevad autoriõigused, kuid mille omanikke on raske või lausa võimatu leida. Seetõttu on nende teoste kasutamine ja laiemalt jagamine võimatu, kuna tahtes kasutamiseks luba küsida, ei ole omanik kuidagi leitav. Nende ettepaneks oleks peale 5 aasta möödumist, kui omanik tahab, et autorikaitse edasi kehtiks, tuleks tal oma teos registreerida kuskile avalikku  andmebaasi, kust see oleks ülesleitav.

  1. Tasuta valimid.

Tänapäeva autoriõigused on eriti piiravad muusikutele, filmitegijatele ja teistele artistidele, kes tahavad luua uusi teoseid kasutades „juppe“ teiste teostest. Raamatu autorite nägemuses võiks olla kindlad erandid ja piirangud, et lubada remixide ja paroodiate loomist, sealhulgas õigust ka helide ja audiovisuaalsete tsitaatide kasutamistele, järgides tekstide tsiteerimise õigusi.

  1. Loobumine DRMist (Digital Rights Management).

DRM vahendid ei luba kasutajal teoseid/tooteid muuta, kopeerida ja jagada. Need vahendid on keelavad isegi siis kui kasutajal on legaalne õigus. Viimase ettepanekuna tuleks nendest vahenditest loobuda. Autorid ei näe mõtet sellel, kui riikide parlamendid võtavad vastu mõistlikud ja tasakaalustatud autoriõiguse seadused, kuid rahvusvahelised ettevõtted võivad ise omale seadusi kirjutada ja tehniliste vahenditega need ka teistele peale suruda.

 

Raamatu esimene muudatuse ettepanek lubada mittekaubandusliku jagamist kodanike vahel pani mind kõige rohkem mõtlema. Selle kohta rohkem lugedes toodi välja päris kriitilised punktid: kuidas saadakse teada, kui mina ilma autori loata oma sõbrale mõnda pilti või muusikapala isiklikus e-kirja vestluses saadan? Selleks, et autoriõiguste järgimist internetis kontrollida, tuleks sekkuda inimestevahelistesse privaatsetesse vestlustesse. Kui reaalses ehk mittevirtuaalses maailmas on inimesel õigus oma privaatsusele, privaatsete asjade puutumatusele, siis miks ei peaks see kehtima ka virtuaalses maailmas? Kui ma tavaelus saan ümbrikuga kirja saates otsustada, kas ma kirjutan kirjale oma nime sisse, ümbrikule või üldse mitte, siis miks mul ei tohiks olla samasugust õigust privaatsusele virtuaalmaailmas? Kas tõesti autoriõigused on tähtsamad kui inimeste õigus privaatsusele?

Samuti toodi välja, et inimeste vaheline jagamine ei ole kultuurile kuidagi hävitavalt mõjunud: raamatuid kirjutatakse ja ostetakse edasi, muusika eest makstakse siiski (võib olla ostetakse vähem plaate, kuid suurema osa oma tulust saab muusik üleüldse kontsertidega, millede külastatavus ei ole vähenenud).

Selle kõigega olen ma täiesti nõus.  Inimese privaatsus on kõige olulisem. See, mida ma teisega räägin või jagan, mis on minu kirja sisu, ei tohiks olla kättesaadav kolmandatele isikutele. Kui ma leian internetist mõne vägeva pildi ja saadan selle sõbrale või panen lausa oma arvuti ekraanile taustapildiks, ei ole ma enda arvates midagi kriminaalset teinud.

Oma küsimus tekkis mul aga suurte kassafilmidega seoses. Nende tegemistele kulutatakse tagasihoidlikult öeldes miljoneid, oma raha tagasi ja ka kasumi saavad filmide müügist ja kinopiletitelt. Kui aga nii paljud inimesed piraatlusega tegelevad, siis jääb ju päris kopsakas summa saamata? Või üleüldse: kui mina loon mingi teose kasuteenimise eesmärgil, siis oleksin kindlasti üpris häiritud, kui seda kuskil levitatakse ja minul jääks ärateenitud palk saamata. Samas mind ei segaks, kui keegi paljundaks sõbrale paar huvipakkuvat lehte mu tööst. Kui ma aga oleks fotograaf, kelle sissetulekust moodustab suure osa oma piltide müük, siis ma ei oleks rahul, et üks kodanik pildi ostab ning siis muudkui paljundab nii lähematele kui kaugematele sõpradele (eriti kui mu nimi on pildi tagumisel küljel, kuhu jääks siis mu teenitud tunnustus?) Eks kõik oleneb autori eesmärkidest: kas jõuda võimalikult paljudeni või teenida võimalikult palju.

Olukord: väikese maakoha põhikooli 7.-9. klass korraldavad koolis disko, mille sissepääs on 1 euro, et maksta kõrvalt külast 12. klassi poisile, et ta muusikat laseks ja veidi lisa saaks ka garderoobitädi. Muusikaplaadid on õpilased oma kodudest toonud, kõik ausalt poest ostetud ja puha. Pesuehtne autoriõiguste rikkumine! See, kui ma ostan poest mõne muusika CD, ei anna mulle õigust seda avalikult kasutada. Lisaks on diskol ka pilet – ehtne kaubanduslik eesmärk! Ilma Eesti Autoriühingult saadud litsentsita ei tohiks midagi sellist toimudagi. Kui õige see nüüd on?

“Ühesõnaga” (ilmselgelt rohkem sõnu) inimese privaatsed vestlused peaksid jääma privaatseks, ükskõik, mida need ka ei sisalda ning autoriõigused peaksid olema väga palju vähem piiravamad. Kus aga see piir jooksma peaks, on minule üpris hägune. Raamatust tuli välja ka fakt, et paljud riigid on vastu võtnud erinevad seadused, mille tulemuseks võib olla internetipakkuja kohustus minult internetiühendus ära võtta. Ehk siis (riigiti erinevad, kel kolm hoiatust/süüdistust, kel üks) kui mind süüdistatakse autoriõiguste ARVATAVAS rikkumises, siis olen ma internetist välja visatud. Päris huvitav.

Teistest ettepanekutest ka väheke nüüd. Autoriõigused on pärandatavad. Kui minu vanaisa oleks olnud üle maailma tuntud autor, siis tahaksin ma küll, et ka minu lapsed ja ka lapselapsed saaksid oma osa vanaisa pärandist. Ka kindlasti oleks vanaisal hea teada, et tema pingutuste tõttu saavad kasu veel mitu põlvkonda tema järeltulijaid. Seega usun, et 70 aastat on autoriõiguste säilimiseks täiesti piisav aeg ja seda pole põhjust muuta.

Oma teose registreerimise mõte on väga hea. Kui ma leian teose, mida tahaksin kuidagi kasutada, kuid autorit ei leia oleks see sama, mis maast raha leides: kui leian koos rahakotiga, on selle kindel omanik ja selle saab tagastada, kui aga maas vedeleb üksik rahatäht, siis sellel omanikku teada ei ole ja leidja võib teha sellega, mida tahab. Kui ma ei taha, et teised me toest võiksid vabakt kasutada, ei ole mul raske see registreerida, et huvilistele leitav olla.

Tasuta valimite tekitamine audiomaterjalist oleks ka päris teostatav. Miks mitte lubada kasutada oma teosest juppe, mis oleksid mõistliku pikkusega? Sellega võib tõusta ka originaalteose populaarsus. kellelgi tekib ikka huvi, et millisest loost see jupp pärit on ja ta otsib selle välja, võib olla tutvub ka autori teiste teostega ning lõpuks soetab plaadigi. Minu arvates päris hea mõte andes rohkem ning kiiremini uut ja huvitavat materjali kultuurile juurde.

Viimasena välja toodud DNRist loobumine on haakuv mittekaubanduslikel eesmärkidel jagamise lubamine. Seda saab vaadata kahte pidi: kui mina näen aastaid vaeva ja loon mõne eriti asjaliku programmi, siis ma küll eeldaks, et inimesed maksavad selle eest. mitte, et üks ostab ja kogu suguvõsa saavad kasutada. Teisest küljest: kui ma ostan mõne programmi või mingi tarkvara (kasvõi kõige lihtsam näide MS Office) ja mul on kodus nii lauaarvuti kui ka tööle vean oma sülearvutit, siis ma küll tahaksin, et korra makstes oleks see mul mõlemas arvutis olemas. Seega teose/tootja loojana tahaks ma küüned ikka enda poole hoida, tarbijana aga kõige eest võimalikult vähe maksta, veel parem oleks sõbralt tasuta saada. Kust jookseb see kõigi suhtes ÕIGLANE piir?

Täiesti lõplikult kokku võttes: inimese õigus privaatsusele on kõige tähtsam, seda rikkumata on aga õige autoriõigusi kaitsta, mille ulatuse piirid on aga kaheldavad ja nihutatavad.

Ja soovitan kõigil antud teost lugeda. Väga informatiivne ja huvitav. Seda postitust kirjutades läksin endaga ikka mitmeid kordi veidike konflikti, mis tähendab, et teos pani mind tõsiselt mõtlema ja iseendas arutlema.

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Globaalse infoühiskonna väljakutsed

Tegemist on soome filosoofi Pekka Himaneni koostatud raportiga Soome parlamendile, mille eesmärk on kirjeldada väljakutseid globaalses infoühiskonnas ja seeläbi heaoluühiskonnas, mis vajavad kohest tähelepanu, et nendega edukalt hakkama saada. Autor toob välja erinevad arengutrendid maailmas, võimalikud arengustsenaariumid ja lahkab võimalusi, kuidas maailmamastaabis konkurentsis püsida.

Alustuseks toob ta välja 10 suurimat trendi maailmas, mis juba hooga käimas on.

Nendeks on:

  1. Suurenev rahvusvaheline maksude konkurents
  2. Uus globaalne tööjõu jaotumine
  3. Rahvastiku vananemine
  4. Suurenevad pinged heaoluühiskonnas
  5. Informatsiooniühiskonna teine faas
  6. Kultuuriliste tööstuste tõus
  7. Bio-tööstuste tõus
  8. Reginaalne konsentreeritus
  9. Globaalse lõhe suurenemine
  10. Hädaolukorra-kultuuri laienemine

Järgnevalt esitab ta kolme võimalikku dünaamilist arengusuunda:

  • Silicon Valley mudel – viitab mõtteviisile „nõrgemad jäetakse maha“. Tehnoloogiliselt ja majanduslikult on see väga tulus, kuid kaasnevad väga ulatsulikud sotsiaalsed kahjud.
  • Singapuri mudel – „võidusõit põhja poole“. Kuna riigid saavad oma makse pidevalt vähendada, et rahvusvahelisi ettevõtteid enda juurde meelitada, kolivad firmad järjest odavamatesse riikidesse.
  • Soome ehk praeguse Euroopa mudel – selle moodustavad informatsiooni- ja heaoluühiskond koos. Selle stsenaariumi järgi kaitsevad inimesed kõiki heaoluühiskonna struktuure, taipamata, et heaoluühiskonna tulevik on võimalik ainult siis, kui seda reformida sama ulatusliku innovaatilisusega nagu on läbinud infomajandus.

Lisades ka neljanda võimaluse – heaoluühiskonna ja infoühiskonna edasine kombineerimine ja innovaatiliselt reformimine.

Edasi keskendub ta Euroopa mudelile ja nimetab väärtused, mis aitaksid seda mudelit reformida. Nendeks on:

  • Hoolimine
  • Enesekindlus
  • Ühtehoidvus
  • Julgustamine
  • Vabadus
  • Loovus
  • Julgus
  • Visionäärlus
  • Tasakaal(ukus)
  • Tähenduslikkus

Soovides globaalses konkuretsis püsida, tuleb lisaks ülal nimetatud väärtuse omastamise arvestada ka järgnevate võtmetähtsusega mõistetega:

  • Loominguline majandus
  • Loominguline heaoluühiskond
  • Inimlikult tähendusrikas areng
  • Globaalne kultuur

Neid mõisteid mõtestab autor lahti ja toob välja nende olulisuse ühiskonna arengus, lisades ka juurde vajalikke tegevusi, mis tuleks ettevõtta, et globaaltrendidele vastata.

 

Raport oli väga huvitav lugemine. Kirjutatud oli lihtsas keeles ja väga hästi lahti seletatud, et ka minusugune väga tavaline inimene sai loetust üpris lihtsasti aru. Sellest lugemisest tuli hästi välja, kuidas erinevad aspektid mõjutavad kogu üldist globaalühiskonda (väärtused nagu vabadus ja loovus, samas maksundus ja tööjõu liikumine, infoühiskonna kiire areng). Kes infoühiskonnaga rohkem tuttavad on kui mina, leidsid kindlasti kohti, millega nad võib olla täiesti nõus ei olnud või oleksid tahtnud autoriga vaielda, siis minu jaoks oli silmaringilaiendav ja hariv lugemine.

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

2. Uus meedia – ajaveebid

blog-372771_640

Väikestest veebipäevikute pidamisest on välja kasvanud massiivne ja tulus äri. Ei ole teemat, millel ei oleks blogi ning sellist, millega poleks võimalik raha teenida.

2013. aasta andmete järgi oli maailmas üle 150 000 000 blogi ning ning iga poole sekundi tagant lisandus uus kuskil maailmas ((1)). Blogide lugejaid on aga kordades rohkem veel.

Kuidas saab ühest väikesest blogist tuluallikas? Eks ikka külastajate arvust. Mida rohkem sul on jälgijaid, seda populaarsem oled. populaarsed blogijad jäävad aga firmadele silma. Nad pakuvad tasuta asju sulle proovimiseks, et saaksid oma kasutuskogemust ajaveebis jagada, lisad linke, kust kaudu erinevate firmade toodeteni jõuda ja loomulikult reklaamide näitamine. Vaikselt hakkabki raha voolama ja märkamatult on oma blogi täiendamine saanud ainukeseks sissetuleku allikaks. Kui palju on neid päevikupidajaid, kel enam ei jätkunud aega tööl käimiseks, kuna hobist sai võimalus elatumiseks! Iseenesest on see väga positiivne nähtus. Paljud emad- isad on saanud tänu sellele kodust töötada ja sellevõrra rohkem oma lastega aega veeta.

Firmadele on see samuti tulus. Miks maksta mõnele müügimehele, kes hakkab alles kliente otsima, kui on võimalus kasutada kedagi, kel juba on kliendibaas olemas ning maksta talle vastavalt sellele, mis ta sisse toob – kas siis ostudelt mingi protsendi, klikkide arvu pealt vms. Eelmainitud 2013. aasta küsitluse järgi, mille link ülevalpool olemas on, mõjutavad blogid väga suuresti tarbija käitumist: 21% tarbijatest aitab blogi ostmisotsust teha, 19% aitab oma otsust viimistleda, teine 19% saab oma küsimustele vastuseid blogidest, 17% avastavad tooteid tänu blogidele ning ülejäänud 13% saavad sealt oma ostudeks inspiratsiooni (1). Nii et blogidel on väga suur mõju toodete müügile.

Järjest rohkem on hakanud ka firmad ise blogisid pidama. Pidevalt uusi postitusi tehes saab ennast nähtaval ja ka kliente hoida. Firmadel, kes postitavad rohkem kui 20 korda kuus, on 5 korda rohkem veebikülastusi kui neil, kes postitavad vähem kui 4 korda kuus (1). Ka järjest rohkematel Eesti firmadel on oma ajaveebid olemas: Starman, Eesti Energia, Photopoint ja palju teisi. Lisaks annab see ka paremaid tulemusi otsingumootorites (2).

Kui Google’i otsingusse sisestada “most profitable blogs 2015“, siis ette ilmub kümnete kaupa õpetusi, kuidas endale tulutoovat blogi luua. Ka see on omaette ärimudel: inimesed teenivad tulu õpetades oma blogides seda, kuidas teised saaksid blogidega kõige paremini teenida. Leida tuleb vaid oma nišš, mis polegi nii keeruline, sest kümned ja kümned on oma ajaveebi õpetustes juba kirja pannud, mis oleks kõige tulusam. Teiselt lehelt leian siiski selle, mida otsisin – kõige tulusamad blogijad 2014:

  1. Michael Arrington: $500,000 – $800,000/ kuus, techcrunch.com 

  2. Pete Cashmore:$560,000 – $600,000/kuus, mashable.com

  3. Mario Lavanderia: $200,000 – $400,000/kuus, perezhilton.com

                                                                                                                          Ülejäänud nimekirja leiad siit (3)

 

Usun, et blogindus on täiesti uue mõõtme müügindusse toonud. Tundide kaupa numbreid valivad müügiesindajad on minevik. Tarbijale üldiselt ei meeldi need tihtilugu tüütud ja ka pealetükkivad kõned, vaid eelistavad oma kaupade kohta infot leida interneti avarustest ja mis saab parem olla, kui lugeda teiste (reaalsete) inimeste kogemusi ja soovitusi. Eks oma lugu ole sellega, kui väga objektiivsed need soovitused on, kuid selle eest vastutab juba lugeja/tarbija ise.

Kui Sa täna oma blogis postituse teed, siis saab see üheks nende hulgast: http://www.worldometers.info/blogs/

Minu panus sinna on antud 🙂

 

 

Allikad
  1. http://www.wpvirtuoso.com/how-many-blogs-are-on-the-internet/
  2. http://blogi.wsionline.ee/miks-sa-blogid-7-voimalust-kuidas-muuta-blogi-ettevottele-efektiivsemaks
  3. http://www.therichest.com/rich-list/world/worlds-10-top-earning-bloggers/?view=all

 

Categories: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid | Leave a comment

Blog at WordPress.com.