Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Viies teema: Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Ülesande püstitus asub siin.

Valisin lugemiseks Kai Hakkari artikli “TOWARD A TRIALOGICAL APPROACH TO LEARNINGUntitled“.

Artiklis tutvustati trialoogilist õppimise käsitlust, mille järgi haridus- ja erialainstitutsioone tuleks arendada teadmisi loovateks kogukondadeks. Õpilased, õpetajad ja spetsialistid pole ainult teadmiste tarbijad, vaid ka potentsiaalsed uute teadmiste loojad ja teadmiste kasutamisviiside innovaatilised muutjad. Koostöös suudetaks luua teadmisi, mida saaksid kasutada nii kaaslased kui ka välised kogukonnad. Selleks tuleb aga murda piirid hariduse ja spetsialistide kultuuride vahel, ühendada päriselu keerulisus haridusasutustega.

Tavaliselt on õppmine õpetaja poolt määratud, õigete-valede vastustega, õppija töötab individuaalselt, ajaliselt piiratud mõne õppetunniga. Trialoogilise lähenemise puhul on õppimine laiendatud ruumiliselt (murdes väljas klassiruumist, luues sidemed kohalike ekspertide kogukondadega), ajaliselt (integreerides teadmisi üksikute tundide ja kursuste üleselt ning  ühendades hulka õpilasi püsiva uurimise protsessis) ja episteemiliselt (integreerides õpikuteadmisi tegeliku kohaliku kultuuriga, valdkondadeüleste erialaste ja akadeemiliste teadmistega).Untitled2

Need laienemised tulenevad peamiselt IKT vahendite ja koostööd võimaldavate tehnoloogiatest, mis muudavad koos töötamise ajaliselt ja asukohast olenemata võimalikuks.

 

Artikli autor on aastaid töötanud trialoogilise lähenemise propageerimisele hariduses, luues selleks ka tehnoloogilisi vahendeid ja võimalusi. Kuid selleks, et seda lähenemist kasutada, peab olema ka ühiskonnas toiminud vastavad arengud, et selliseid muutusi õppimise ja õpetamise käsitlusi saaks rakendada.

Kool, kus mina töötan, on väike maakool, väheste töökohtadega ja piiratud võimalustega piirkonnas. Sellise uue lähenemise kasutusele võtt oleks väga keeruline. Õpetajate IKT vahendite kasutamise oskus on alles lapsekingades. Selle muutmiseks läheb vaja palju aega ja resursse. Praegusel hetkel oodatakse koolidelt teatud faktide ja oskuste õpetamist ning õppijate edukust võrreldakse nendest lähtuvalt. ka edasiõppimisvõimalused on otseselt seotud faktidega.

Praegu nähakse vaeva, et üksikuid õppeaineid omavahel lõimida. Lõimida õppimist aga nii suures mastaabis nagu näeb seda ette trialoogiline lähenemine, vajab intensiivset tööd erinevate osapoolte vahel. Kes selle aga ette võtab? Praegusel hetkel (minu kogemuse järgi) ootavad nii vanemad kui ka õpilased, et õpetaja seisab klassi ees ja annab oma teadmised edasi. Vähemalt oma õpilaste puhul olen tähendanud, et andes neile mõne probleemülesande ja võimaluse valida vabalt materjale, kust infot otsida, loodavad nad vastuseid ikkagi minult kuulda. koostöö kogukonnaga aga kindlasti suureneb tulevikus, kus hakatakse väärtustama kohalikke spetsialiste, kelle teadmisi ja oskusi saaks integreerida haridusasutusega.

Kokkuvõttes võin öelda, et trialoogiline lähenemine õppimisele on innovatiivne ja idealistlik, kuid Eesti haridussüsteem ei ole hetkel selleks veel valmis.

 

Advertisements
Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

Selle nädala ülesanne asub siin.

Kõigepealt tutvusin lugemismaterjaliga ning pean ütlema, et ma olen sealkirjeldatutest tehnoloogiatest tuttav ainult vidinate ja vistutamisega, mida kasutan kodulehekülje haldamisel, mikroblogidega (nt Twitter, tean, aga ei kasuta). Alustades see aasta oma õpinguid olen tuttavaks saanud ka RSS ja vookogu mõistega, kuid pole neid veel kasutanud. eks see hakkab nüüd muutuma.

Tegin endale Feedly‘isse konto ja lisasin sinna meie kursuse blogid. Super mõnus! Ma ei pea enam ükshaaval blogides käima, et teada saada, kas see isik on midagi uut postitanud. Nüüd jookseb kõik mulle ühte kohta kokku. Väga mugav igatahes. Kindlasti hakkan seda edaspidi kasutama. Korralik ajavõit.

Mendeley peaks igal õppuril olema. Väga mugav viis otsida ja hallata teadusartikleid, seda ükskõik, millisest seadmest pluss muud lisavõimalused.

Tegin ka Twitterisse konto ja jagasin seal ühte linki. Kasutama seda keskkonda ma ilmselt ei hakka. Lihtsalt ei taha seda lisategevust. Kiiresti vaatasin, kas Twitterit saaks RSSina oma Feedlysse lisada, kuid hetkel tundus, et mitte. Kui keegi oskab seda teha, võiks ka mulle teada anda. Muidu plaanin konto varsti kustutada, sest säutsuda ma ise ei kavatse hakata, Feedlys loeksin küll endale vajalike #-dega säutse.

IFTTTi vaatasin ning väga kihvt tundus. Lihtne ja loogiline kasutada. Minul kahjuks on Windowsi telefon ja IFTTTi äppi selle jaoks ei ole. Aga retseptides ringi vaadates torkas esimesena silma retsept “Pane telefon vaikiva peale, kui ma tööle jõuan” . Mul oleks seda hädasti vaja, kuna peale mõningaid mahakukkumisi mu telefoni volüümi nupud ei tööta. Selleks, et heli reguleerida, pean ma tagant korpuse lahti võtma ja küünega nupule vajutama, mille peale tihti mu telefon lülitab ennast korraks välja, kuna aku liigub. Seetõttu on mu telefon pidevalt värina peal, mis tööl on mugav, kuid väljas pool tööd mitte. Pidevalt on vastamata kõned ees ja kellel on vaja mind kiiresti kätte saada, sellel tuleb tihti oodata. Antud retsept toimiks minu jaoks hästi. Kaardi peal märgin oma töökoha ning sinna jõudes lülitub heli automaatselt välja. Kuid nagu juba ütlesin, Windowsi telefonile äppi ei ole.

Mulle meeldib Pocketi kasutamine. Ka sellega ei olnud ma varem tuttav. äga lihtne on ühe nupuvajutusega salvestada lehti, mida ma tahan hiljemgi külastada. Siiani olen ma vajalikud lehed lisanud Chrome’i bookmarki reale ja kaustadesse jaotanud. Pocketis on aga näha ka lehtede eelvaade või pildike, mille järgi on mul palju lihtsam vajalik üles leida (kui lehe nimi mul meelde ei ole jäänud, siis pildikese järgi tunnen ikka ära, seda võimalust Chrome’i bookmarki kaustadel ei ole). Kindlasti plaanin sedagi kasutama hakata. Pocketi sees kaustasid kui selliseid ei saa luua. Samas jaotab keskkond ise salvestatud lehed kategooriatesse: artiklid, videod, pildid. Oma salvestatud lehti saab aga siltide lisamisega üksteisest eristada ning pärast ühel lehel kõiki sama sildiga lehti vaadata.

Lisaks vaatasin ka Delicioust ja peab ütlema, et ma ei näe sellel väga mõtet. Tegin endale sinna konto, lisasin ühe veebilehe oma listi ning siis vaatasin, kuidas jagamise võimalused on. Jagamise võimalused on: Twitter, Facebook, Google+, Pocket, Instapaper ja email. Samas vaatasin, et ka nendel lehtedel, mis ma Pocketisse salvestan, on võimalus jagada Twitteriga, Facebookiga ja Bufferiga. Võimalusi on küll vähem, kuid täiesti piisavalt. igatahes mulle tundub, et Pocket ja Delicious on õpris sama põhimõttega, kuid Pocketi kujundus on palju meeldivad tänu pildikestele, mis salvestatud lehe ees on. Seega delicioust kasutama ei plaani hakata.

Oma õppimise juures hakkan kindlasti kasutama, nagu üleval juba mainisin, Feedlyt, Mendeleyd ja Pocketit. Need muudavad mul info leidmise ja haldamise palju lihtsamaks ning hoiavad aega kokku. Kõiki kolme eelnimetatud  saab ka erinevate nutiseadmetega kasutada. Mis saaks veel mugavam olla?

Väga tore, et selline ülesanne see nädal anti, sain palju kasulikku ja praktilist infot.

 

 

 

Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

Kolmas teema: 1:1 arvutikasutus

Seekordne ülesanne on kirjeldada, kuidas ma kasutan praegu mobiilseadmeid oma õppetöös ja/või personaalses õppimises.

Minu personaalne õppimine

Oma õppimises kasutan sülearvutit ja nutiseadmetest vaid telefoni. Tahvli peale olen mõelnud, kuid pole lõplikku otsust veel teinud. Telefoniga jälgin eelkõige oma ekirju ja kursuse FB gruppi. Lisaks kaasutan Google Drive’i. Tundub, et ongi kõik. Telefon omab väga väikest osa minu õppetööst. Twitterit mul ei ole, seda ma ei jälgi ja see kehtib ka kõigi teiste sotsiaalkeskkondade kohta.

Usun, et selle ülesande raames kursusekaaslaste blogisid lugedes saan kindlasti paljudest uutest võimalustest teada, mida ise kasutama hakata.

Õpetajana

Koolis õpetades väga palju mobiilseadmeid ma kasutada ei saa, kuna mõnedel õpilastel ei ole oma isiklikke nutiseadmeid ja nendel, kel on, pole jällegi mobiilset internetti. Koolil aga Wifi võrk hetkel puudub. Seega on minu käed üpris seotud. Õpilastega käime tihti arvutklassis, kus siis teeme online kontrolltöid või lahendavad tunniülesandeid. plickers

Mida ma tunnis tihti kasutan, kus õpilastel endal ei ole seadmeid vaja, on Plickers. Vajalik on ainult õpetaja nutiseade. Tahvlil kuvan küsimuse (kas siis projektoriga või Smarttahvliga) koos vastusevariantidega ning igal õpilasel on oma  QR-koodiga vastuseleht. Koodi igal küljel on vastusevariandi täht. Seega, kui ta keerab oma koodi nii, et täht B on üleval, siis variant B on ta vastus antud küsimusele. Õpetaja skanneerib klassi ning nutiseade registreerib iga õpilase vastuse. Koheselt on näha, kes on vastanud, samuti saan näha/näidata iga õpilase vastust või üldistatult, kuidas igale küsimusele vastati. Väga tore äpp on igatahes. Keegi ei tunne end halvasti, et neil oma seadet pole, kuid tund on põnev. Sellega saan ka tunni lõpus kontrollida, kuidas keegi teemast aru sai. Kui näiteks konkreetsele küsimusele tuli palju valesid vastuseid, siis saan teada, et sellega peaks veel tegelema. Isegi tunnikontrolli tehes tundub see õpilastele kui mäng.

Äpp, mida kasutada tahaksin oleks muidugi Kahoot, kuid kuna neil endi seadmeid ei ole, siis jääb see tegevus meil ainult arvutiklassi.

Üheksanda klassi matemaatikas olen kasutanud õpilaste telefone ruutfunktsiooni ja parabooli teema juures. Õpilased on pidanud pildistama parabooli kujulisi objekte looduses/koolimajas ja hiljem arvutiklassis pildid arvutisse laadima ning programmiga GeoGebra oleme leidnud igale objektile vastava ruutfunktsiooni. Ka see on päris põnev olnud ja muutnud teema õpilaste jaoks veidi elulisemaks.

 

Idee

Praeguse aasta suvel käisime kooliga külas Kolga koolis, mis osaleb Samsungi Digipöördes. Nemad on teinud kooli ümbruskonnas digiõpperajad. Kasutades oma nutiseadmeid, on nad kooli ümbruse märgistanud QR-koodidega. Ka meie plaanime see aasta midagi taolist. Plaan on meie kooli pargi puud kõik ära määratleda ning QR-koodiga varustada. Seda kõike hakkavad õpilased erinevate ainete raames tegema. Hiljem saavad kõik huvilised puu pealt koodi skanneerida ning jõuavad meie kodulehel olevale puu liigi kirjeldusele.

Lisaks plaanin kasutada “Elements 4D” loodusõpetuse tunnis, kui alustame keemia osaga. Tegemist on liitreaalsuse äppiga. Varasemalt teevad õpilased valmis keemiliste elementide kuubikud. Läbi nutiseadme vaadates muutuvad kuubiku seinad läbipaistvaks ning sees on näha konkreetne aine. Erinevate elementide kuubikuid kokku lükates tekivad uued ained, näiteks hapniku ja vesiniku kuubikud ühendades tekib mõlemasse kuubikusse vesi. Enda jaokski on see ülipõnev. Suur tänu Maiale, kes meile seda tutvustas. Mina ei olnud sellest appist varem kuulnud. Usun, et õpilastel saab ka väga põnev olema.

 

Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | 5 Comments

Personaalsed õpikeskkonnad

Mis on personaalne õpikeskkond?

Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega (Pata, K. Laanpere, M. 2009). Ehk siis minu sõnadega on personaalne õpikeskkond see, mille mina ise loon enda ümber, et oma õpingutes edukas olla. Iseendale eesmärke seades mõtlen ma hoolega läbi, mida ma tahan ja kuidas ma selleni peaksin jõudma. Oma eesmärkide saavutamiseks valin ma enda jaoks kõige sobivamad ja meeldivamad vahendid. See ei ole ainult internetis asuv keskkond, vaid kõik aspektid, mida ma õppimise ajal kasutan, sealhulgas väljaspool ekraani toimuv: loengud, kursusekaaslastega ja väljaspool asuvate inimestega suhtlemine jne. Ühesõnaga kõik keskkonnad nii internetis kui ka päriselus kokku liites moodustab minu personaalse õpikeskkonna. 

Suurt tähtsust omab sotsiaalne tarkvara, mis laseb inimestel arvuti teel kokku saada, omavahel ühenduses olla ja koostööd teha. Selline tarkvara on kohanemisvõimeline ja kiiresti reageeriv muutuvatele vajadustele ja eesmärkidele (Attwell, G. 2007).

Minu õpikeskkond

Praeguse magistriõpingute õpikeskkond on midagi täiesti uut minu jaoks. Varasemalt on olnud kõik väga konkreetne ja etteantud: üks materjal kõigile, kontakttunnid ja ülesanded, millele on kindlad ja ainuõiged vastused. Sellist “hägusust” ja enesejuhtimist ei ole varem olnud. Kogu minu õppimine peegeldub blogis, mida pole ma kunagi varem pidanud. Ääretult harjumatu on, et minu mõtted ja arvamused on avalikult kõigile loetavad. Ma olen vaevu harjunud avalikult esinema, nüüd aga on kõigil ligipääs minu isiklikku ruumi. Samas on see aga jällegi hea. Ma pean läbi mõtlema, mida ja kuidas ma kirjutan. Postituste tegemiseks pean materjali läbitöötama ja korralikult teemale keskenduma. Ja nüüd ei ole õigeid ega valesid vastuseid, vaid arvestatakse minu arvamust ja asjadest aru saamist.

Mil määral on õpikeskkond minu loodud, õppejõudude või kaastudengite poolt hoopis pealesurutud?

Alustuseks on see täielikult õppejõudude poolt pealesurutud (seda väikese muigega üteldes), kuna ma ei ole kunagi tundnud vajadust blogi pidada, mis nüüd oli aga kohustuslik. “Pealesurutud” on ka vastava kirjanduse läbitöötamine. Mõne aine puhul on mul laiem valik, mõne puhul aga polegi, mis artikli või teose ma pean läbi töötama. Samuti ma PEAN kursusekaaslaste blogisid jälgima ja nende postitusi kommenteerima. See oli see PEAN osa. Ülejäänud on aga VÕIN ja TAHAN.

Mina ise määran, milline on minu õpingutekeskne keskkond – minu blogi. Mina määran, mida mu lehel ja kuidas näha on, seon seda erinevate teiste keskkondade ja teiste blogidega, loon otseteid enda jaoks vajalikesse kohtadesse. Sellest aga tähtsam on see, et ma ise otsustean, millal ja kuidas ma oma ülesandeid täidan ning mil määral ma nendest saadud teadmisi endale võtan ja oma elus rakendan. Samuti on mul valida, milliste inimestega ma suhtlen, et oma õpingutes edasi jõuda. Täielik vabadus on mul aga selles, milliseid erinevaid võimalusi, keskkondi ja vahendeid ma lisaks kasutan. Võib-olla viibin palju haridustehnoloogide suhtlusvõrgustikes, kes mu õpingutega (peale eriala nimetuse) pole üldsegi seotud, kuid kellelt võin saada väärtuslikku infot ja abi, kasutan erinevaid rakendusi, et oma tegemistel silma peal hoida jne. Kaastudengite poolt ei tunne kuidagi, et miski oleks pealesurutud. Seda muidugi seetõttu, et mul oli varasemalt juba Facebook’i konto olemas. Otsustasime sinna luua oma kursuse lehe, et kiirelt infot vahetada. Facebook sai peale surutud nendele, kel seal veel kontot ei olnud (kes võib-olla ei plaaninud seda ka kunagi teha), kuid, kes siiski tahtsid kursuseteemadega kursis olla.

Minu personaalne õpikeskkond

pers_keskk.Minu personaalne õpikeskkond koosneb paljudest osadest, mis omavahel on mitmeti seotud. Väga peensusteni ma oma joonisega ei läinud, üldmulje saab sellest küll. Lõppkokkuvõttes on minu õppimisel teatud õpiväljundid, üldjuhul on need minu blogipostitused (lisaks on ka eksamid muidugi, kuid need jätsin hetkel välja). Materjali oma postituste tegemiseks saan ma õppejõudude poolt pakutavast materjalist, mis on olemas erinevates keskkondades – kas blogides või erinevates õpihaldussüsteemides. Tihti kasutan ma info saamiseks teadusartikleid, mille olen saanud õppejõu käest või siis iseseisvalt otsinud. Lisaks saan ma mõtteainet nii kursusekaaslastelt kui ka sõpradelt-tuttavatelt. Suhtlemiseks kasutan nii sotsiaalkeskkondi ja foorumeid kui ka emaili võimalusi. Kõik on omavahel seotud – õppematerjalist tekib suhtlemist ja suhtemisest jällegi uut materjali. Üldjuhul toimub kõik interneti vahendusel. Sõprade ja kursusekaaslastega suhtlemine jäi interneti piiridest ka veidi välja, kuna suhtlemine toimub nii internetis kui ka päris elus.

Selline see minu õpikeskkond saigi. Võid julgelt kommenteerida, lisada ja laita 🙂

 

Kasutatud materjalid:

Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

Virtuaalsed õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid.

Ülesanne I

Siiamaani olen ma kokku puutunud vaid kahe õpihaldussüsteemiga: õpetajakoolitusel Moodle’ga ning nüüd koolis töötades eKooliga. Virtuaalses keskkonnas õppimine on suurepärane võimalus neile, kes soovivad õppida eraldi, omas tempos ja oma valitud asukohas. Kursuse materjal on internetis kättesaadav (vähemalt kursuse toimumise ajal) ükskõik millisest interneti võimalusega seadmest. Enam ei pea õpikut kaasa võtma, piisab ka nutitelefonist. Kogu kursus on õppija jaoks süstematiseeritud ning annab hea ülevaate kursuse olemusest ja õppijalt oodatud tegevuste suhtes (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Mina valisin katsetamiseks Eliademy. Kogu süsteem on äärmiselt kasutajasõbralik.

Kõigepealt vaatasin “õppija” pilgu läbi. Mind üllatas, kui paljude kursuste vahel on võimalik valida, nii tasuta kui ka tasuliste vahel. Ka kursuste teemad on täiesti seinast seina. Esimene mõte oli: kui lihtne on siit leida teemasid, mis mind huvitavad ning oma silmaringi laiendada ilma erilisi jõupingutusi tegemata, kuskile minemata. Just mulle sobival ajal. Kuna mul aga vaba ajaga on kitsas, siis täpsemalt ma pakutavaid kursusi uurima ei hakanud.

Ja siis “õpetaja” pilgu läbi. Kui lihtne on oma kursust luua! Koheselt tekkis mõte seda oma töös põhikooli vanemate klassidega katsetada. Midagi tagurpidi klassiruumi moodi. Materjal oleks selles keskkonnas õpilasele kättesaadav, iga üks saab omas tempos tegutseda, valida ülesannete täitmise järjekorda ning kui tema arvates on ülesanne selge, siis oma töö esitada. See mõte tuli mulle pähe arvutiõpetuse tunde silmas pidada. Õpilased on oma arvutioskuse tasemetel nii erinevad. Kui ma tunnis õpetan näiteks referaadi koostamist, siis mõnel on see hästi selge ning temal oleks selles tunnis igav. Tema saaks samal ajal tegeleda mõne temale huvipakkuva ülesande lahendamisega. Samuti teemad, mille kohta oma ülesandeid (nt referaati koostada) oleks õpilase enda valida. Ta võib seda teha ennast huvitaval teemal või siduda hoopis teises õppeaines antud ülesandega. Kaks kärbest ühe hoobiga!

Eliademy puhul mulle väga meeldis, et ülesannete puhul on võimalik jätta tähtaeg panemata. See võimaldaks õpilasel ise valida, mis järjekorras ülesandeid lahendada ja esitada.

Nii nagu ühele korralikule õpihaldussüsteemile kohane, on ka Eliademyl lisaks materjali paigutuse ja testide/ülesannete koostamisele olemas koht osalejate hindamiseks, foorum suhtlemiseks ning õppejõul võimalus osalejatega individuaalselt suhelda (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Puudused, mis praegusel ajal õpihaldussüsteemidele omastatakse on keskkonna piiritletus, tihti puudub ligipääs ka samas keskkonnas olevate teiste ainetega seotud tegevustele. samuti ka ressursside ja materjalide piiratud kättesaadavus pärast kursuse või kooli lõpetamist(Väljataga, Pata, & Priidik, 2009) .

Õpetades teadmispõhiseid aineid on efektiivne kui õppematerjal on tugevasti struktureeritud. Samas, mõtlemise oskuste arenedes, saavad õpihaldussüsteemide tehislikud sisukonstruktsioonid ja pealesurutud koostoimimised piiravaks avastus-,uurimus- ja konstruktivistlikule õppimisele (Siemens, 2004) .

Erinevad õpihaldussüsteemid on head selleks, et õpetajal/õppejõul oma materjali koostada, jagada, jälgida õppijate tegevusi ja sealsamas ka neid hinnata, kuid see ei ole väga õppijakeskne, kuhu tänapäeva haridussüsteem püüab liikuda. Mulle väga meeldib mõte, kus õppija edu mõõdetakse oodatavate õpitulemuste suhtes, kuid sinna jõudmise tee määrab õppija ise oma eesmärke/soove/konteksti arvestades. Juhendaja võimaldab õppijatele ligipääsu õppematerjalile, kuid “laseb nad lahti” ise avastama ja ennast avaldama nende endi valikutes, mitte õpihaldussüsteemi piirangutest, lähtuvalt (Siemens, 2004).

 

Allikad

  • Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.
  • Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm
Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | Leave a comment

Õpileping

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Hetkel ei oska midagi kindlat öelda. Otsin võimalusi ja teadmisi oma töö ja oma kooli arendamiseks.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Nii nagu teema puhulgi, on ka eesmärkidega. Mu eesmärk on ennast arendada, et ma teeksin oma tööd võimalikult hästi ja efektiivselt, olla uuenduslik ning oma kooli arendada. Tuua oma kooli (ehk siis töökohta) keskkonda selliseid muudatusi, mis hoiaksid meid ühes sammus kiiresti areneva maailmaga.

Lisaks eelnevale on minu laiemaks eesmärgiks efektiivse ajaplaneerimise õppimine. Kes palju teeb, see palju jõuab. Selle aastaga olen ma võtnud endale üpris suure hulga kohustusi juurde, mis kõik on põnevad ja arendavad, seega tuleb korralikult planeerida, et kõik õigeaegselt tehtud saaks.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Võtan ülikoolist vastu kõik, mis mulle pakutakse. Olen aktiivne osaleja tundides, teen oma ülesandeid pühendunult ja nii põhjalikult, kui oskan. Kasutan ära võimalust õppida oma kaaskursuslastelt. Meil on koos nii kirju seltskond, et uusi teadmisi ja inspiratsiooni tuleb kõikjalt. Seega tuleb palju suhelda ning oma silmad-kõrvad lahti hoida!

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Veebis olevad õppematerjalid. Kursusekaaslased, kellega saab suhelda nii ülikoolis, blogides kui ka suhtlusportaalides. Otsin lisamaterjali mind huvitavatel teemadel eelkõige internetist.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud, kui ma tunnen, et ma pole kuskilt nurki lõiganud kursuse lõpuks. Teen ära kõik oma ülesanded, loodetavasti ka õigeaegselt. Loomulikult tõestab ka positiivne hinne kursuse lõpus.

Categories: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud | 1 Comment

Create a free website or blog at WordPress.com.