Teadmusjuhtimine

Teadmusjuhtimine – IV moodul

1. Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?

Teadmusjuhtimise süsteemid on need, mille abil kogu teadmuse saamine, hoidmine, jagamine ja rakendamine toimub. Nende süsteemide abil saab parendatakse seda, kuidas organisatsioon oma teadmust haldab ja rakendab.

Teadmusjuhtimise tehnoloogiateks saab lugeda erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, mida organisatsioon kasutab oma teadmusjuhtimise korraldamise toetamiseks. Selleks võivad olla erinevad andmebaasid, simulatsioonid, ekspertsüsteemid, sotsiaalne tarkvara, repositooriumid jpm.

 

 

2. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?

Teadmusjuhtimise protsessid ja süsteemid on teadmusjuhtimise kaks olulist komponenti ning samas see sõltub teadmusjuhtimise mehhanismidest ja tehnoloogiatest. Igal teadmusjuhtimise protsessi viiakse läbi vastavaid süsteeme kasutades.

Teadmusjuhtimine koosneb erinevatest protsessidest. Protsessi läbiviimiseks on vastavad süsteemid. Süsteemi valikust sõltub, milliseid mehhanisme kasutada ning nendele valitakse vastavad tehnoloogiad, mis neid mehhanisme ja seeläbi kogu protsessi toetaks.

 

 

 

 

Allikad

Virkus, S. (2015). IV MOODUL: Teadmusjuhtimine organisatsioonis. Teadmusjuhtimise infrastruktuur. Teadmusjuhtimise strateegiad, süsteemid, tehnoloogiad ja protsessid.

https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1210937/mod_resource/content/1/MOODUL%204.%20Teadmusjuhtimise%20s%C3%BCsteemid%20ja%20tehnoloogiad%2C%20teadmiste%20v%C3%B5rgustikud%20ja%20virtuaalsed%20organisatsioonid.pdf

 

 

Advertisements
Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – II moodul

 

Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus

Õppiv organisatsioon on firma, mis panustab oma töötajate enesearengusse ja pidevasse edasiliikumisse tootmise ja tehnoloogiate täiustamise näol, tänu millele ollakse kiiresti reageerivad muutuvatele vajadustele turul.

Õppiv organisatsioon eeldab viie komponendi ehk viie võtmedistsipliini järgimist:

  • ühisvisiooni arendamine (st ühiselt väljatöötatud visioon organisatsioonist);
  • organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine (st vajadust pöörata tähelepanu isiksuse terviklikule arengule);
  • organisatsiooni liikmete mõttemudelite arendamine (mõttemudelid määravad suhtumise endasse ja teistesse, rõhutavad vajadust oma suhtumist analüüsida ja vajadusel korrigeerida);
  • meeskondlik õppimine (see rõhutab dialoogi arendamise võimet ja kuulamisoskust, et saada aru üksteisest ning tegemaks otsuseid lahenduseni jõudmiseks);
  • süsteemne mõtlemine (st näha nähtuste vahelisi seoseid ja leida probleemsed valdkonnad, mis vajavad täiustamist).

Kõigis neis valdkondades peaks toimuma kõiki organisatsiooni struktuure läbiv sihipärane areng. Viie distsipliini põhiprintsiipide tundmine aitab meeskonnaliikmetel aru saada kuidas käituda, et saavutada kavandatud tulemusi.

 

Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

  • 1990. aastal Peter Senge raamat „Viies distsipliin“, tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”;
  • 1994. aastal Peter Senge, Art Kleiner, Richard Ross, Charlotte Roberts ja Bryan Smith raamat „Viie distsipliini käsiraamat“ (The Fifth Discipline Fieldbook), hulgaliselt näpunäiteid ja ideid organisatsioonide arendamiseks;
  • 1999. aastal  Peter Senge, Robert Kleiner, Charlotte Roberts, George Roth, Rick Ross ja Bryan Smith raamat „Muutuste tants“ (The Dance of Change), organisatsioonilised muutused, sidudes inimeste väärtushinnangud, püüdlused ja käitumisprotsessid strateegiate, süsteemide ja praktikaga.

 

Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel

Kõige suurem erinevus on suhtumine muutumisse ja muudatusse ning palju laiem kontekst, miks ühte või teist arendusmeetodit kasutatakse.

Õppiva organisatsiooni puhul on oluline tõlgendamisvõime suurendamine (know-why) ja uue teadmuse loomine, vähem uue teadmise omandamine (know-how). Iseloomulikuks on ka pidev kahtlemine üldaktsepteeritud toimeviisides.

 

Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis

Õppivas organisatsioonis on kõige olulisem teadmuse loomine, mida toetatakse teadmusringluse soodustamise ja teadmusjuhtimisega.

 

Haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel

Kuna õppiva organisatsiooni on eesmärk on oma teadmuse pidev suurendamine, siis haridustehnoloogia on vahend selle teostamiseks. Haridustehnoloogiliste vahenditega luuakse organisatsioonile vajalikud erinevad võimalused, et selle eesmärgini võimalikult efektiivselt jõuda.

 

Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine

Formaalne õppimine toimub selleks ettevalmistatud paigas (kool, muud haridusasutused). Õppimise lõpus saadakse vastav tunnistus ning mingi tasemini on õppimine tavaliselt kohustuslik. Ehk siis kõik alg- ja põhikoolid, gümnaasiumid, ülikoolid, samuti huvikoolid. Need on loodud selleks, et sinna tuldaks õppima koostatud programmi alusel.

Informaalne õppimine tähendab seda, et inimene õpib pidevalt igas olukorras tihti seda ise tähelepanemata. See õpe ei ole korraldatud kuidagi ning üldiselt ei anna keegi ka mingit tunnistust. Kuna õppimine toimub tahtmatult, siis tihti ei panda oma õppimist ka tähele.

Mitteformaalne õpe jääb üldistades kahe eelneva vahele: õpe on korraldatud, sellel on omad eesmärgid ja õpiväljundid, kuid õppimine võib toimuda kõikjal ja õpetajateks ei pea olema koolitatud pedagoogid, vaid ka vabatahtlikud, huvitatud isikud, oma enda kaaslased. Näitena üks õpetaja teeb oma kolleegidele mõne koolituse või liigutakse koos retkejuhiga matkarajal. Õppimine on paindlik, õppijakeskne ja kõigile kättesaadav.

Tegelikult aga võib igasuguse õppimise puhul leida kõigi kolme elemente korraga.

 

Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus

Infokultuur on üks osa iga organisatsiooni kultuurist. See hõlmab nii teabeedastusel kasutatavat tehnoloogiat, väärtusi,  edastatavat sisu kui ka palju muud, mis seostub infoliikumise, informatsiooni talletamise, kommunikatsiooni ja selle vahenditega.

Infokultuuri üheks osaks on infokäitumine, millega tähendatakse viisi, kuidas infoallikatest ja -kanalitest informatsiooni otsitakse ja kasutatakse, seda nii passiivselt kui ka aktiivselt.

Tähtsaks oskas infokäitumisest on infokäsitlemisega seotud teadmised ja oskused, mida nimetatakse infopädevuseks ehk infokirjaoskuseks ( Virkus, S.2003).

 

Allikad

Virkus, S. (2003). Artikkel loetav aadressil:
http://www.tlu.ee/i-foorum/ifoorum7/Artiklid/sirje.htm

Virkus, S. 2015. II Moodul: Teadmusjuhtimine ja õppiv ning teabeküllane organisatsioon. Formaalne ja informaalne õppimine. Infokultuur. Tallinna Ülikool. Loengukonspekt teadmusjuhtimises. [https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1169902/mod_resource/content/1/II%20Moodul%20Sissejuhatus.pdf]

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – I mooduli artikli analüüs

Valisin Leonard J. Ponzi ja Michael Koenig’i artikli “Knowledge management: another management fad?”

Millised on artikli peamised seisukohad?

Juhtimisalased suunad on tihti “moehullused”, mis pärast 5. aastat kaotavad oma populaarsuse.

Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?

Viidates erinevatele autoritele mainitakse artiklis, et:

  • teadmusjuhtimine on strateegilise infojuhtimise uus dimensioon
  • teadmisjuhtimine on teadmuse saamise, jagamise ja efektiivselt kasutamise protsess
  • teadmusjuhtimine on selge ja süstemaatiline tähtsate teadmiste haldamine, mis on seotud teadmiste loomise, kogumise, organiseerimise, levitamise, tarbimise ja kasutamise protsessidega

Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?

Peale selle, et teadmusjuhtimist peetakse mõnede autorite poolt infojuhtimise osaks, rohkem seoseid artiklis ei pakutud.

Millised on peamised järeldused, soovitused?

Kuigi teadmusjuhtimisele on omased paljud märgid, mis viitavad “moehullusele”, tundub, et see siiski on esialgu püsima jäänud. Suuna populaarsus tipnes 5. aastal, millele järgnes allakukkumine, kuid siis jällegi tõus. Selleks, et selgemat seisukohta võtta, kas teadmusjuhtimine on moehullus või saab sellest püsiv tööriist juhtimise “tööriistakastis”, tuleb autorite arvates lasta ajal veel mööduda ning läbi viia keerukamaid analüüse.

Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Autorid võrdlesid kolme tuntud “moehulluse” (Quality Circles, Total Quality Management, Business Process Reengineering) graafikuid, mis koostati aastate lõikes kirjutatud artiklite alusel. Seda tehti bibliomeetrilise tehnikaga, kus kindlatest andmebaasidest otsiti vastava märksõnaga artikleid (nt Quality Circles) ning saadi vastuseks erinevate aastate lõikes, mitu artiklit kirjutati, kus antud märksõna oli pealkirjas või kokkuvõttes. Aastate kohta tehti graafik, kus oli hästi näha selle märksõnaga seotud artiklite arvude kasvamine ja kahanemine. “Moehullustel” see graafik tõusis järsku ja hakkas umbes peale 5. aastat püsivalt langema. Kõigil “moehullustel”, mida võrreldi, võis taolise kujuga graafikut näha. Kõik graafikud on artiklist pärit, mille viite leiab postituse lõpust.

             

 

Kõrval on “teadmusjuhtimise” märksõna graafik. Näha on, et populaarsus kahanes märgatavalt 2000. aastal, mis oli märgiks “moehullusele”, kuid ootamatult jällegi kasvas. Graafik jäi justkui poolik, mille tõttu autorid arvasid, et paremate järelduste tegemiseks oleks vaja ajal mööduda ning hiljem teha veidi keerukamate analüüsidega uued uuringud

 

 

 

 

Allikad:

Ponzi, L and Koenig, M (2002) “Knowledge management: another management fad?”   Information Research, 8(1), paper no. 145

http://InformationR.net/ir/8-1/paper145.html

 

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Teadmusjuhtimine – I moodul

 

1. Teadmusjuhtimise mõiste ja olemus

Teadmusjuhtimise mõistele on olemas üle saja erineva definitsiooni, mille seast Kimiz Dalkir pidas heaks lausa 72. Ise defineeriks ma seda nii: teadmusjuhtimine on strateegia, millega organisatsioon aitab luua, täiendada, hoida ja efektiivselt kasutada uusi teadmisi. Organisatsioon peab tähtsaks oma tööjatate teadmispagasit, toetab ja loob tingimused uute teadmiste tekkeks, tänu millele töötajad on innovaatilised ja loovad. See muudab organisatsiooni produktiivseks ja konkurentsivõimeliseks.

 

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel Karl Wiigi poolt. Kiiresti hakkas arenema aga 1990. aastatel. Kõige olulisemalt mõjutasid teadmusjuhtimisalaste ideede arengut Ameerika juhtimisteoreetiku Thomas A. Stewart’i artiklite seeria Fortune ajakirjas ja jaapani majandusteadlaste Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi raamat “The Knowledge Creating Company”. Karl Wiig avaldas 1993. aastal ühe esimestest teadmusjuhtimisalastest raamatutest “Knowledge Management Foundations”.

 

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused

I etapp – Organisatsioonid teadvustasid informatsiooni ja teadmiste olulisust edukaks olemise võtmena. Probleemiks oli infovahetus organisatsiooni erinevate üksuste vahel, millele leiti lahendus internetti kasutades. Hakkas arenema infotehnoloogia roll.

II etapp – Tähtsaks hakati pidama inimresurssi ja õppimist organisatsioonis. Peamiseks küsimuseks oli, kuidas muuta firma õppivaks organisatsiooniks. Enam ei olnud nii oluline informatsioon kui selline, vaid töötajateülene teadmus, selle soodustamine ja arendamine. Rõhutati teadmiste jagamiset ja edastamist kogukondade vahel, kuhu koondusid ühiste huvide või valdkondade põhiselt.

III etapp – Infosüsteemide loomise vajadus. Hakati uurima, kuidas kasutaja leiaks info võimalikult lihtsasti ja kiirest ning saaks seda tulemuslikult kasutada. Oluliseks sel perioodil olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.

Teoreetikute arvates on olemas ka IV etapp, kus varasema organisatsioonisisese informatsiooni ja teadmiste  tähtsustamisele hakatakse oluliseks pidama ka organisatsioonivälist.

 

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud väga paljude erinevate valdkondadega. Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Väga tihedalt on seotud ka majandusteaduste ja sotsiaalteadustega, mis võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas. Lisaks eelnevatega seostatakse teadmusjuhtimist ka infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne.

 

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine:

  • oluline on informatsiooni tõhus haldamine ja juhtimine
  • organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamine
  • sise-ja välisinfo kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkideks

Teadmusjuhtimine:

  • oluline on teadmus ja teadmised
  • teadmuskadjateks on inimesed, nende efektiivne tegutsemine on organisatsiooni edu võti
  • teadmusjuhtimise strateegia võimaldab vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal teadmisi vajavate inimesteni

 

6. Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste püramiid DIKW – 1987. aastal Zeleny

(data – andmed; inforamtion – informatsioon; knowledge – teadmised; wisdom – teadmus/tarkus)

Selle järgi moodustavad mõtestatult organiseeritud faktid andmed, need informatsiooni, siis teadmised ja kõik kokku lõpuks teadmuse.                                                                                                                                                                                               Seda püramiidi on teised autorid hiljem ka modifitseeritud ja muudetud. Lisaks väidavad kriitikud, et sellised mudelid jätavad mulje nagu järgnevad tasandid on eelnevast olulisemad, kuigi tegelikult erinevates olukordades võib iga tasand olla äärmiselt oluline.

 

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmujuhtimises eristatakse pealmiselt kolme allikat:

  1. parim kogemus või hea praktika (Best Practices) – õpitakse eelnevalt väga hästi toimunud äriprotsessidest, hoitakse andmeid hästi toiminud praktika tehnoloogia, inimresursside ja muude vahendite kirjeldusega
  2. organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory) – moodustavad erinevad dokumendid ja muud materjalid, kus on olemas kogutud kogemuste ja ekspertarvamuste kirjeldused, strateegiate ja edulugude kirjeldused
  3. praktikakogukonnad (Communities of Practice) – ühiste huvide või sama valdkonna inimestest koosnev võrgustik, kes teadmisi omavahel jagavad.

 

8. Vaikiv ja väljendatud teadmus.

Neid mõisteid tutvustasid Nonaka ja Takeuchi oma raamatus “The Knowledge Creating Company”, kes omakorda lähtusid Michael Polanyi lähenemisest, et me teame rohkem kui me suudame väljendada.

Varjatud teadmus on kõige lihtsamalt öeldes teadmine, mida inimene ei tea, et ta teab. See on mingisugune informatsioon, mida on raske seletada või midagi, mida inimene oskab teha, kuid seletada ei oska. Samuti käivad siia alla kõik indiviidiga seotud teadmused nagu uskumised, veendumused jne)

Väljendatud teadmus on selline, mida on lihtne sõnaliselt teistele edasi anda. Seda saab kergesti jagada juhendite, reeglite dokumentide jms kaudu.

 

 

 

 

 

 

Allikad:

 

Categories: Teadmusjuhtimine | Leave a comment

Create a free website or blog at WordPress.com.